Pihitoolis. Alasti. Kõigi ees

Foto: Repro

Tartu Ülikooli õigusinstituudi kognitiiv- ja õiguspsühholoogia õppetooli juhataja, professor Talis Bachmann ütleb, et oma tuttavatel ta küll praegu laineid löövas «Tõehetke» saates osaleda ei soovitaks.

Professor Bachmann ütleb lihtsalt: valetamine on tegelikkusele mittevastava väitmine. Seda muidugi eeldusel, et vale väitja teab ise, et väidetav ei vasta tõele – muidu peaks ju ka väikseimaid eksimusi ja illusioone, mida inimene ise heauskselt tõe pähe võtab, valeks pidama.

Paraku väljendub valetamine ka füsioloogiliselt, üheksal juhul kümnest kutsub see esile mitmesuguseid sisemisi protsesse, mis võivad inimese tahtest sõltumata väga kergesti välja lekkida.

On ju valetamine eetika- ja moraalipõhine ning kui käituda vastupidi neile väärtushinnangutele, tekitab see automaatse kimpusoleku emotsiooni, mis omakorda vallandab kehalised protsessid.

«Näiteks eri liigutusi, värisemist, punastamist, suu kuivamist, neelatamist, higinäärmete töö tugevnemist ja nii edasi,» loetleb Bachmann. Loomulikult on seda võimalik nii märgata kui ka aparaadiga mõõta.

Instrumentaaldiagnostika

Üks selliseid aparaate ongi valedetektor. Kui vererõhku ja pulssi mõõdeti kurjategija avastamisel juba 19. sajandi lõpul, siis peagi avastati, et valetamisel muutub sisse- ja väljahingamise sagedus.

Ning kui Leonarde Keeler (Ameerika detektiiv ja psühholoog – toim) lisas eespool mainitule naha galvaanilise takistuse registreerimise, saigi 1935. aastal esimene valedetektor valmis.

Sellist neljakanalilist seadet kasutab ka Sisekaitseakadeemia kriminalistika õppetooli juhataja, professor Jaan Huik «Tõehetke» pihtima valitud persoonide testimisel. Huik vabandab, et saatega seotuse tõttu ta valedetektori tööst kõnelda ei saa.

Aparaadiga end aastate eest testida lubanud Arteri toimetaja Priit Pullerits meenutab, et mingeid aistinguid ta masina kasutamisel ei tundnud. Ning lisab, et kuigi küsimused, millele vastas, koostas ta ise, reageeris aparaat vastustele adekvaatselt.

«Peamiselt mõõdetakse sellega higijuhtivust,» tähendab Bachmann, «siis hingamise mahu ja rütmi ning pulsi ja vererõhu muutusi.» Ta rõhutab ühtlasi, et valedetektoriks seda aparaati nimetada on vale: «Pole olemas sellist aparaati, mis tabaks ainult valetamisele omaseid signatuure. Mina soovitaksin kasutada pigem emotsionaalse pinge instrumentaaldiagnostika või aparaadipõhiselt polügraafi mõistet.»

Võib viia suitsiidini

Bachmann sattus vaatama läinudpühapäevast «Tõehetke» saadet, sest seda vaatas ka tema pere, ning loomulikult tekitas nähtu mõtteid.

«Tahaksin kohe öelda, et mulle see moodsa maailma paradigma, kus kogu maailma ette tuuakse inimese isiklikke küsimusi puudutavad asjad, n-ö kistakse ta alasti, põhimõtteliselt ei meeldi,» lajatab Bachmann. Ent lisab: «Teisalt ei saa nõuda ka totalitaarset meediakontrolli, kus kõik, mis vähegi pingestav ja keeruline, ära keelatakse. Isiklikult ei pea ma selliseid saateformaate eetiliseks ja mõistlikuks, aga – vaba ühiskond!»

Psühholoogiaprofessori hinnangul jäid käsitletud teemad õnneks tasandile, mille puhul «väga kurjaks minna ei saa». Ta leiab, et meedia võib vabalt käsitleda ametialaseid
alkoholi- ja seksuaalprobleeme, kuid anonüümseks jäädes. «Tean, et mujal maailmas tehtud sama formaadi saadetes on võimalik veelgi hullemaks minna,» mainib psühholoog.

Bachmann peab silmas tervise- ja vaimuhädade avalikustamist ning isiklikke alatusi, kellegi inimväärikuse mõnitamist või vastaja abituse ja naiivsuse ärakasutamist, mille käigus tuuakse tema probleemid kogu maailma ette.

«Loomulikult võib see viia ka suitsiidini,» ütleb professor, «lisaks annab eeskuju, et selline isiklikus elus tuhnimine on lubatud ja üldse mõeldav. Koolilapsed vaatavad ja leiavad, et see ongi norm! Ning ühiskond läheb veelgi rohkem kiiva.»

Siiski võis Bachmanni meelest viimase saate küsimusi analüüsides paljudel juhtudel ennustada, kuidas vastaja vastab. Samas andis vastaja suures plaanis näitamine valetamise märkide uurijatele palju põnevat materjali.

«Ehkki enamik vastuseid olid vastavalt saateformaadile tõesed, valetamise märgid seal eriti palju välja ei tule,» sedastab kogenud ja tunnustatud psühholoog. «Palju huvitavam oleks formaat, kus oleksid tõesed ja valed vastused läbisegi. Aga noh, saate eesmärk on ju midagi muud...»

Kes lähevad saatesse?

Ons saatesse minejad kuidagi erilist tõugu? Igaüks meist ju sinna ei lähe?
Kanal 2  avalike suhete juht Heili Klandorf kinnitab, et enne esimest salvestusperioodi oli laekunud üle tuhande sooviavalduse, mille hulgast jäi sõelale umbes kümnendik. Mängija pidi olema täisealine ja elukogemusega.

Valitutel tuli läbida hulk ülesandeid: esiteks pidid nad vastama kirjalikult rahvusvaheliselt tunnustatud psühholoogilise testi
370 küsimusele, mis andsid inimesest üldpildi.

Seejärel tuli läbida videovestlus psühholoogidega. Järgmiseks võeti osaleja nõusolekul ühendust tema sõprade, tuttavate ja mõnel puhul isegi ülemusega, et potentsiaalse mängija kohta lisateavet saada.

Lõpuks koostas produktsioonimeeskond saadud info põhjal 50–60 küsimusest koosneva küsimustiku, millele mängija pidi vastama valedetektori all. Neist küsimustest omakorda valiti saatesse 21. Saates kõlavad vaid küsimused, millele polügraaf näitas selget reaktsiooni.

Professor Bachmann arvab, et üldistuste tegemiseks mängu pürgijate kohta peaks jälgima sadu kandideerijaid. Siiski avaldab ta arvamust, et eeskätt ajab inimesi avalikku pihitooli istuma aineline huvi, kihlvedu, edevus, naiivsus, kuulsusejanu, kättemaksu- või eneseeksponeerimise ja -reklaami soov, lootus alustada uut karjääri. Võimalusi on palju.

Miljonit tasub püüda psühhopaadil

«Mina soovitaksin siiski Eesti meedias ja meelelahutuses mitte ahvida kõike, mis maailmas tehakse,» kostab Bachmann.

Et aga saade juba käib, siis paneb ta südamele: «Inimene peab oma osalemisotsust väga kaaluma, sest saates ta enam ise olukorda ei kontrolli. Mitte ainult seetõttu, et välja võib tulla midagi soovimatut (sest seda arvab inimene üldiselt ette), aga ta võib jätta endast soovimatu mulje ning saade võib areneda suunas, mida ta ette näha ei osanud ning võib tekkida palju väärtõlgendusi.

Oma lähikonna inimestele soovitan ma mitte saates osaleda. Põhimõtteliselt. Teleekraan paarisaja tuhande vaatajaga pole enam pihitool.»
Ent siiski on mõnel inimesel täiesti võimalik miljoni poole sammuda. Bachmanni sõnul on tegu psühhopaatilise inimtüübiga, kel tavainimesele loomulikud mõtlemis- ja emotsionaalsete süsteemide seosed hoopis teist laadi või nõrgad.

Ehk siis – neil inimestel ei teki emotsioone seal, kus teistel tekib, ja seetõttu ei suuda valedetektor neid märke fikseerida.

«Niisuguste inimeste vahelevõtmiseks kasutatakse ajukuvamist, kus toetutakse mitte emotsioonidele, vaid kas ta teab midagi, mis võib teda inkrimineerida. Traditsiooniline polügraaf tugevat psühhopaati üldiselt vahele ei võta,» selgitab professor.

Psühhopaati ehk siis lihtsalt hullu? «Ei, see oleks liiga üldine. Psühhopaadi või sotsiopaadi (sotsiaalselt hälbinud inimese – toim) tüüpi hälbega või patoloogiaga inimene, kel tundeelu häiritud, aga intellekt täiesti korras, kel puudub kaastunne ja kes läheb üle laipade, on filmidest tuntud Hannibal Lecter. Klassikaline psühhopaat on intelligentne, eesmärgipärane, julm ja kaastundeta.»

«Ära petta» suudab valedetektorit ka testitav, kes ise teadlikult ja korduvalt n-ö müra tekitab. Mõtleb pidevalt millelegi ebameeldivale, teda solvanule või valu tekitanule, hammustab põske, paneb hamba valutama.

Lühidalt – tekitab füüsilisi emotsionaalseid olekuid ja reageeringuid, mille foonilt kriitilisi vastuseid saada on raske. Bachmanni sõnul tekib sama efekt mis raadiosaadete segajate puhul – signaal on olemas, aga müra tõttu ei saa seda kätte.

Valetamise motiivid

  pääseda karistusest
   saada tasu
    kaitsta teist inimest
   karistuse eest
   võita teiste imetlust
    kaitsta ennast füüsiliste
    ähvarduste eest
    pääseda ebasobivast
   sotsiaalsest olukorrast
   vältida piinlikkust
   säilitada privaatsust
    kasutada võimu teiste üle

Allikas: Wikipedia