Gaasiaktsiisi suur tõus sunnib kahtlema koalitsiooni süsteemses poliitikas
Juhtkiri: kaks eri valitsust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valitsuse otsus suurendada märkimisväärselt gaasi aktsiisi paneb taas proovile tarbijad ning tekitab küsimuse, kui sihikindlalt on võtnud Eesti ette euroga ühinemise ja kas pole koalitsiooni tegevuses märgata paanikat.
2006. aastal rääkis peaminister Andrus Ansip riigikogu ees esinedes, et kui on võimalus valida majanduskasvu või euro vahel, valib ta majanduskasvu.
Majanduskasvuga kaasnev inflatsioon ei võimaldanud Eestil veel euroga liituda.
Ent nüüd oleme olukorras, kus majanduskasvu ei ole näha kusagilt, kuid euroga ikkagi ühineda ei saa. Gaasi aktsiisi tõstmine suurendab paratamatult ka inflatsioonimäära, kuid see räägib vastu euroga ühinemisele. Kusjuures poliitikute sõnad ja teod räägivad viimasele otsusele vastu. Nii tõstis valitsus eelmisel aastal alkoholi-, tubaka- ja kütuseaktsiisi, et olla valmis eurotsooniga liitumiseks. Rahandusminister Ivari Padar ütles toona, et järgmiseks kolmeks-neljaks aastaks valitsus täiendavaid maksutõuse ei kavanda...
Nüüd on aga jälle uued aktsiisid. Kuid mitte eurotsooniga liitumiseks, vaid valesti koostatud eelarve lappimiseks. Eelmisel laupäeval Eesti Päevalehele antud intervjuus ütles Ansip, et tõenäoliselt ühineb Eesti euroga 2011. aastaks. «Praegu on euroalaga liitumine 2011. aastast märksa reaalsem kui aasta tagasi. See tähendab, et mahume Maastrichti kriteeriumide raamistikku aastal 2010.»
Meil oleks justkui kaks eri valitsust. Üks tahaks ühineda euroga, teine lappida eelarvet ja selleks makse tõsta. Maastrichti kriteeriume ei suuda täita ka Eestist märksa enam arenenud riigid, kuidas tahab peaminister selleni jõuda 2010. aastaks aktsiise kasvatades? Enamiku tarbijate jaoks pole ilmselt sooja ega külma, kas Eesti ühineb euroga 2011. või näiteks 2020. aastaks. Neid huvitavad soojaarved, mis nüüd «täie rauaga» virutavad.
Kuid usutavasti huvitab enamikku meist, missugused on Gruusia konflikti tagajärjed ja järeldused Eestile. Üks neist on kahtlemata see, et mida rohkem oleme enesestmõistetav osa läänest, seda rohkem on tagatud Eesti julgeolek. Ning olemine eurotsooni osa seda iseenesestmõistetavust suurendab. See suurendaks ka Eesti häält Euroopa Liidus, sest eurotsooni kuuluvatel maadel on märksa enam euroasjades kaasa rääkida.
Lihtsam ja arusaadavam oleks valitsusele selge sõnaga öelda, et on kriis ja et tuleb millestki loobuda, et samas midagi muud saavutada. Tantsida diskomuusika saatel jenkat ja loota, et välja tuleb tango, ei näita just koalitsiooni võimet probleemidele süsteemselt läheneda.