Veebitoimetustest indu saanud Lotilatel on lastud tükk aega kasvada nagu karuputkedel ja isegi parima tahtmise juures eeldaks nendest vabanemine ajakirjanduselt väga tugevat enesekontrolli, kirjutab ajakirjanik Küllike Rooväli (TV 3 uudistetoimetaja).
Kohe-kohe algab klikiajastu teine kümnend eesti ajakirjanduses. Veebiajakirjanduse esimesed aastad olid lihtsalt üks suur eksperiment: kuidas riputada võrgulehele üles ükskõik mida ja kuidas seda kõike lugejale söödavaks garneerida.
Viimased kümmekond aastat on aga pubekaikka jõudva võrguajakirjanduse üheks suurimaks probleemiks peetud kommenteerimisvõimalust ja selle kasutamist. Nii ongi ajakirjandus rääkinud veebiväljaannete puhul peamiselt peldikuseinale soditud roppustest ehk lugeja õigustest ja kohustustest ehk siis oma tarbijast, mitte aga iseendast.
Nüüdseks tundub, et lugeja «personaalküsimuse» arutelu on mõneks ajaks maha jahtunud. Ehk oleks ometi aeg rääkida ka ajakirjandusest enesest? Ajakirjanduse õigustest ja kohustustest – või kui täpsem olla, siis nende õiguste ja kohustuste omavahelisest tasakaalust. Lõi ju näitleja Peeter Oja just selle probleemi tõttu ukse pauguga lahti ja loodetavasti on seda nüüd raskem taas lukustada.
Seniajani on täiesti selgelt hoidutud teemadest, mis pole valusad mitte ainult ühele väljaandele, vaid kogu eesti ajakirjandusele. Teemadest, millel ei taheta peatuda isegi toimetuse koosolekutel, sest ilmselt on iga peatoimetaja piisavalt lähedalt näinud isekeskis purelevaid «vana kooli ajakirjanikke» ja noori uljaid veebitoimetajaid.
Nii ongi toimetustes pigem nähtud või näha tahetud noore online’i alaväärsuskompleksi ja vanade paberimäärijate pimedat viha, saamata aru, et tegelikud probleemid on hoopis mujal.
Pigem on veebiajakirjandus olnud soodsaks pinnaseks ja taganttõukajaks taudile, mis praeguseks on vallutanud pea kogu päevaajakirjanduse – nii portaalid, lehed kui ka televisiooni.
Selle tõve esimesteks sümptomiteks on pealiskaudsus, massiline vigade tegemine ning ükskõik milliste vahenditega publiku madalatele instinktidele mängimine. Ainsaks sooviks «Kliki mind!». Ja samamoodi kahjuks ka televisioonis ja isegi paberlehes. Sest ega paberlehe toimetus asjata uuri, millised samal päeval paberlehes ilmunud lood netiväljaandes klikke saavad.
Kui eesti ajakirjandus on ühiskonnas olnud ajalooliselt alati edumeelne esirinnas sammuja ning täitnud rahvavalgustaja rolli, siis viimasel poolel tosinal aastal kipub ühiskond oma arengus ajakirjanduse eest jõudsalt ära astuma.
Meeldida tahtmine ja klikkide nimel lipitsemine on loonud seisu, kus osavad või siis mitte nii väga osavad manipuleerijad püüavad teile pähe määrida kaupa, mida te muidu ei ostaks. Ja sellised toimetajad, kes teid näiteks sisuliselt valede või intrigeerivate pealkirjadega lollitavad ühe korra, teise või kolmandagi, ei saa aru, et te ei taha juba ammu enam nende kaupa.
«Aga klikitakse ju ikka» on osav ja igal ajal vettpidav põhjendus. Jah, klikitakse tõesti, sest inimene on ju ikka uudishimulik. Aga klikitakse vaid senikaua, kuni kaup on tasuta. Pange tähele – kohe kui sama kaup maksu alla läheb, hoiab lugeja sellest eemale nagu pidalitõbisest.
Või kui parafraseerida Oja, siis kas te oleksite nõus maksma selle eest kõrgemat üüri, et teid tervitaks iga päev teie trepikojas silt «Selles majas elavad raipesööjad ja pederastid!»?
Kunagi ammu, aastal 1995, kui internet oli Eestis enamuse jaoks vaid tundmatu võõramaa sõna, kostis ühel talvisel pärastlõunal Pagari tänavast roppu soomekeelset vandumist. Ei olnud see pimedasse kangialusesse eksinud vodkaturist, vaid täitsa kaine kargesse õhku auru pahistav noormees, kes oli äsja politseiameti peamaja tammiste uste vahelt tänavale lennutatud. Saagem tuttavaks – tema nimi oli Sami Markus Lotila.
Minu, tollase politsei pressiesindaja tutvus Lotilaga oli täiesti ametialane, aga üsnagi inimlik ja sugugi mitte kõige hullemate killast – arvestades seda, kes tollal kõik ajakirjanikuks kippusid ja mil viisil seda ametit pidada üritati. Ma ei mäleta, et oleksin näinud Lotilaga nii hullu vaeva, kui nägi K-komando mõne kohtu turvauste vahel kohvriga vehkiva ja kriiskava eesti reporteriga, kes polnud nõus lubama end Kommeri-Pikaro-laskmise protsessile minnes läbi otsida.
Jah, Lotila oli tavapärasest soomlasest hulga elavama loomuga ja vägevama ettekujutusvõimega, aga ilusti rääkides sai ka temaga hakkama. Välja arvatud muidugi siis, kui politseiameti valvelauas istuval inspektoril närvid lõplikult läbi läksid ja «uuriv ajakirjanik» Lotila taas tänavale lendas.
Vaatamata kõigele ilmusid aeg-ajalt teisel pool merd trükivalgust nägevas kollases Iltalehtis kirjatükid, milles Lotila üritas soomlastele Eesti kriminaalset tegelikkust tutvustada. Aga jäägu nende sisu juba Lotila südametunnistusele. Pigem pälvis kangekaelne soome sisu meie korravalvuritelt heatahtliku muige.
Igatahes poleks Lotilat juba toona tundnud inimesed uneski näinud, et ta kunagi mõnes siinses lehes pikemalt sõna saab kui ehk mõne juhusliku lugejakirja autorina. Tollastes toimetustes olid peatoimetajad ja olid toimetajad ja ajakirjanikud, kes lugesid kaastööd läbi ja lähtusid neid hinnates ning sobilikuks tunnistades tervest mõistusest, aga mitte sellest, kui palju klikke, kommentaare või mida iganes selle avaldamine enesega kaasa toob.
Ka tolleaegne Õhtuleht (mis polnud üldse veel kollane) oli hoopis teist nägu kui praegune Lotila teoseid avaldav rahvalik väljaanne. Seal luges kõik lood läbi peatoimetaja Tõnis Erilaid, kes kehastus oma 24-tunnise tööpäeva jooksul vastavalt vajadusele ümber küljetoimetajaks, tegevtoimetajaks, peakunstnikuks, küljendusjuhiks… ega eksinud hinnanguid andes kunagi. Isegi mitte siis, kui tal (alluvate arvates) õigus polnud.
Julgen arvata, et just sedasama meie tänapäeva ajakirjanduse põhilist muret – terve mõistuse kriisi toimetustes – püüdiski Peeter Oja oma ründava looga esile tuua. Ja Ojale omases stiilis püüdis ta võrdselt haiget teha nii Lotilale kui ka tema leheneegritest sõpradele, et neid reaalsusse tagasi tuua.
Veebitoimetustest indu saanud Lotilatel on lastud aga juba tükk aega kasvada nagu Sosnovski karuputkedel ja isegi parima tahtmise juures eeldaks nendest vabanemine ajakirjanduselt väga tugevat enesekontrolli.
Lotilaid on palju ja nad möllavad täiega nii veebis kui ka paberväljaannetes ja telemagasinides edasi, mistõttu on varasemate avalike veebikommentaaride lehtede asemel peldikuseinaks muutunud ka terved väljaanded ise. Ja mind ei pane üldse imestama, kui poliitikud mõtlevad aina rohkem ajakirjanduse rolli reguleerimisele seadustega. Kas tõesti ootavadki peatoimetajad senikaua, kui kõigile ajakirjanikele ühel päeval kõrgemalt poolt koht kätte näidatakse?
Olen isegi mõelnud viimasel ajal punktist, mida Eesti ajakirjanduseetika koodeksis seniajani ei ole, kuid mida nüüd juba väga vaja oleks. Kui eetikakoodeks keelab sulesepal ajakirjandusega suhtlemises kogenematut inimest ära kasutada, siis lihtsalt haiget või üldisest massist erineva tunde- ja mõttemaailmaga inimest ära kasutada ei keela keegi.
Nii ongi praegune klikiaeg toonud kaasa «arvamusliidrid», kelle kohta nende naabrid ei kirjuta koridoriseinale «raipesööja» või «pederast», vaid kelle kohta öeldakse omavahel lihtsalt «see hull sealt kuuendast korterist». Aga just nende hullude või hullukeste peal parasiteeribki iga päev suur tükk meie meelelahutusäriks muutunud ajakirjandust.
Pole siis ime, kui mõõt saab täis ka Ojal, kelle tööülesandeks on nende avalike ullikeste askeldustest «Ärapanija» saates igal nädalal vahekokkuvõte teha. Kui sa ikka päevast päeva parodeerid ja irriteerid, keerad vinti üle ning üritad inimestele kõverpeeglit näidates neid mõistusele tuua, siis viimaks saad sa aru, et hoopis sind peetakse veidrikuks…Võib ikka valus olla küll…