Kas teie olete arvutisõltlane?
Mina olen.
Uue aja haigus – arvuti
20. september 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma ei tahtnud seda tükk aega enesele teadvustada. Asi pole ju hull. See on minu töö! Kirjastajana pean inimestega suhtlema internetis ja tekste pean ka toimetama – loomulikult arvuti abil!
Nüüd aga, kui olen tunnistanud endale tõtt oma sõltuvuse kohta, teeb mu amet olukorra lihtsalt traagilisemaks ja ravi keerulisemaks, aga see ei vabanda mind välja.
Näiteks mu vend, 20-aastane kutsekooliõpilane, saaks enam-vähem kogu nädala elada ära ilma internetita. (Võib-olla vaid nädala lõpuks peaks ta esitama näiteks referaadi, mida tänapäeval tõepoolest ilma arvutita teha ei saa.) Koolitundidest vabal ajal võiks ta tegelikult sörkida, inimestega suhelda, lugeda raamatuid...
«Aga mispoolest see raamatu lugemine parem on kui netis olek?» pareeris hiljuti üks teine mu 20-aastane tuttav. Ja rääkis, kuidas tema vanaema oli pajatanud: noorpõlves oli tüdrukut utsitatud, et mida sa raiskad aega ja silmi raamatu lugemise peale, tee parem käsitööd!
Mulle tundub see lugu kentsakas. Kas tõepoolest olid alles kaks põlvkonda tagasi ajad, mil emad ei lubanud tütardel raamatuid lugeda? Mis sel juhul üldse on õige ja vale? Kas arvuti taga veedetud (öö)päeva pärast on meil siis üldse vaja muretseda?
Aga instinktiivselt tean, et midagi on tõepoolest valesti. Keset värsket sügispäeva ploomipuid raputades ja murult lõhnavaid ploome korjates tunnen: vaat see on tõeline elu. Ja ma olen sellest võõrandumas.
Kui aga on möödunud mõned tunnid selle tõelise, ploomipuise elu keskel, hakkab hinges sügelema küsimus: «Huvitav, kes mulle vahepeal meilinud on?» ja «Ei tea, mida N vahepeal oma blogis kirjutanud on?» Ega ma midagi põnevat maha pole maganud?! Peagi hiilin arvuti juurde, vajutan turvalist nuppu ja kuulen pisikest pinisevat heli.
Ühest küljest võõristan seda heli ja üritan oma lapsed sellest eemal hoida, teisest küljest on selles pininas midagi väga harjumuspärast, selle saatel olen veetnud põnevaid tunde, end harinud ja täiendanud, ise olulisi asju kirjutanud. Aga ikkagi. See pinin.
«Kujutad ette, täna hommikul ma ei vaatagi arvutisse, läheme parem kohe maale. Ma ei vaadanud eile õhtul ka ja siis saab mul täis ööpäev ilma arvutita!» ütlen ma uhkelt abikaasale.
«Lahe!» rõõmustab ta. «Mina ka ei vaata!»
Kui tema ema meile maale helistab ja muuseas küsib, kas me ta värsket meili oleme lugenud, siis ütleme uhkelt: «Meil on täna netivaba päev, me pole midagi näinud!»
Tõsi, kui siis õhtul nelja linnaseina vahele tagasi jõuame, tuleb pärast esimesi tarvilikke toimetusi mõte: «Arvuti...?»
Ei. Lükkame edasi. Õnneks helistavad just sõbrad, kes end spontaanselt külla pakuvad. Tulge muidugi! Sõprade seltskonnas hakkame aga rääkima blogimaailmast. Jälle arvutiilm, ei õnnestu kohe muidu! Korraks kangastub mulle silmade ette üks tuttav sinakas pilt. Lausa füüsiline vajadus oleks vaadata, mis seal toimub. Saan endast võitu.
..aga kui sõbrad öösel lahkuvad, hiilin arvuti juurde ja vaatan järele.
Võib-olla on arvutisõltuvus tõesti midagi sellist, nagu meile kõigile on hapnikusõltuvus. Miski, millest me siinses tsivilisatsioonis lihtsalt ei pääse.
Kui alkoholi ja nikotiini puhul saab kasutada täieliku loobumise meetodit, siis arvutist võõrutamise kuurid on keerulisemad. Näiteks tuleks välja mõelda võimalused, kuidas ma saaksin teatud netikülgi niimoodi blokeerida, et ma ise neid enam lahti teha ei oskaks. Praegu pean siiski lihtsalt iseloomu kasvatama.