Vihane vana mees John le Carré

Nõutud mees! Endisel Briti spioonil John le Carrél on varsti Inglismaal ilmumas raamat «Väga nõutud mees», eesti keeles ilmus just «Misjonilaul». Foto: Chris Davies/scanpix

Eesti lugejale hästi tuntud Briti spioonikirjanik John le Carré meelsasti oma raamatutest ei räägi. Selles intervjuus iseendaga teeb ta erandi. Varsti ilmuvas raamatus «Väga nõutud mees» on peidus viha selle vastu, et ühiskonnas on nii vähe viha rumaluste pärast, mida poliitikud korda saadavad.

Kuidas te suhestate uut raamatut oma eelnevate teostega? Kas te peate seda vana stiili juurde tagasi pöördumiseks või millekski uuenduslikuks?

See jääb kriitikute otsustada. Mina ei ole kriitikaprotsessi osa. Ma tean aga seda, et ma armastan seda raamatut. Minu jaoks toimis see algusest peale. Kui olin kord juba oma tegelased liikuma pannud, viisid nad mind sinna, kus ma tahtsin olla.

Ma olin toonud sellesse loosse natuke viha ning mu tegelased väljendasid seda minu eest. Ma tahtsin kirjutada põnevuslugu ning kirjutamise käigus hakkas mul hirm, nagu loodan, et hakkab ka lugejal. Kirjutamisprotsessi ökonoomsus üllatas mind. Ma ei ole tavaliselt nii korralik. Aga seekord ei olnud mingeid valejälgi, mingeid umbtänavaid, mingeid suuri tööstusjäätmete hunnikuid. Ma olin küünitanud oma minevikku ning õngitsenud sealt vaistlikult või õnnekombel tegelased ja tausta, mida ma tahtsin.

Kas te tahate öelda, et teil olid tegelased valmis juba enne raamatu alustamist?

Mul oli kaks tegelast, kes ootasid mu kirjanikumälus ja nõudsid valjuhäälselt, et neid kasutataks. Mõned tegelased on niisugused. Nad küpsevad pudelis, mõnikord kulub selleks aastakümneid. Näiteks üks vana mees, keda ma nägin St John’s Woodis.  Ta istus pingil, kotid nädala sisseostudega jalge ees, ja nuttis. Kui ma küsisin, miks ta nutab, vastas ta, et naise näägutamine on muutunud talle talumatuks ning ta ei suuda leida endas julgust koju minna. Või siis kaheteistkümneaastane poiss Palestiina haiglas, ta oli kaotanud kobarpommi plahvatuses mõlemad jalad ning tõstis pöidlad iga kord, kui keegi ta haiglavoodist möödus.

Ma pole neid kumbagi veel kasutanud. Ma püüdsin panna vana meest «Misjonilaulu», aga ta ei sobinud sinna. Ma arvan, et sellest Palestiina poisist pole ma kunagi suuteline kirjutama. Minu mälus pole ta lihtsalt üks tegelane, vaid inimliku julguse allasurumatu sümbol.

Küll aga võisin ma kirjutada noorukist, kelle nimi oli Issa, kahekümne ühe aastasest tšetšeenist, keda ma kohtasin 1992. aastal Moskvas, kui ma tegin uurimistööd romaani «Meie mäng» jaoks. Ta oli pooltšetšeenist, poolvenelasest heidik, kes elas äärelinna islamigetos. Toas oli tal püstol vöö vahel. Tol ajal võidi sind Moskvas vahistada üksnes selle eest, et sa nägid välja aasialase moodi – võib veel nüüdki – ja Issal oli aasiapärane välimus. Ma ei kõndinud kordagi koos temaga tänaval, seepärast ma ei tea, kas tal oli püstol kaasas ka väljas. Ta oli pikk, ülikõhn ja ärritavalt väärikas hoolimata tõsiasjast, et ta segapäritolu tegi ta päris tšetšeenidele naljanumbriks.  

Ta oli hakanud ajama Tšetšeeni asja, et kiusata isa, kes oli olnud Vene okupatsiooniarmee polkovnik. Ta ema oli olnud pärit mägedest ning teda oli karistatud selle eest, et ta ennast väidetavalt vägistada lasi: tema kogukonna vanemad olid jumal teab mis tõendite põhjal otsustanud, et ta oli vägistamisega nõustunud, ning saatnud kohe, kui Issa oli sündinud, perekonna meesliikmed naist pere au nimel tapma. Kui isa tagasi Moskvasse saadeti, võttis ta Issa kaasa ja püüdis temast tublit vene poissi teha. Parimad koolid ja muu selline.

Issa vastus oli hakata toetama Tšetšeenia separatismi üritust kohe, kui ta sai. Ja ta läks islamiusku armastusest ema vastu, keda ta polnud tundma õppida saanudki. Raamatus, mida ma kirjutama hakkasin, leidus lõpuks Issale täiuslik osa, ning ma jätsin alles isegi tema eesnime, mis on Jeesuse tšetšeenikeelne vaste. Muidugi aga pole minu Issa romaanis enam see Issa, keda ma Moskvas põgusalt tundsin. Et teha elavatest inimestest kirjanduslikud tegelased, tuleb meil täiendada oma piiratud arusaamist neist, pannes neisse osakesi iseendast.   

Ja nagu ma aru saan, oli teine lavalepääsu ootav tegelane teie isepäine Saksa spioonivõrgu ülem? Herr Bachmann?

Ei. Bachmann lihtsalt trügis raamatusse eikusagilt või kõikjalt. Omal ajal olen ma tundnud mitmeid Bachmanne, keskealisi läbipõlenud spioone nagu Alec Leamas «Spioonis, kes pääses külma käest». Ei, tegelane, kes istus mu kujuteldavas ootetoas, oli Tommy Brue, kuuekümneaastane šoti päritolu pankuripere võsu, kes võtab üle viletsas seisus erapanga ning leiab, et teda on Issa ellu tõmmatud. Bruel nagu Issalgi oli rahutu isa, kes oli enne surma panka Viinist juhtinud. Selles raamatus on kõigil isad. Kõik peavad oma isiklikke võitlusi, mis nad on pärinud oma sünni ja asjaolude tõttu. Küllap on see minu viis klaarida oma isaga keerulisi suhteid, millest ma kirjutasin «Täiuslikus spioonis». Ma elasin kunagi Viinis. Hüva, see oli nelikümmend aastat tagasi, aga mu mällu on ikka veel sööbinud see joomahimuline šoti pankur, kes käis peale, et ma avaksin tema pangas numbriarve – täielik diskreetsus tagatud. Ta ei tahtnudki mu raha. Ta ihkas hoopis seltsi. Ta oli üksik laguneva abieluga pagulane, ning raha oli üksnes ettekääne, et suhelda inimestega, kes talle meeldisid. Mul oli isegi süüdlaslik tunne, et ma tema juures arvet ei avanud, aga seekord sai kaine mõistus võitu ning selleks ajaks, kui ma Viinist lahkusin, oli ta ühe vastiku skandaali keskmes. Ja selle oli talle kaela tõmmanud isa oma kunagise tegevusega.

Nii et kui te sellesse loosse süvenesite, olid teil mõttes need kaks tegelast?

Oli veel kolmaski tegelane. Väga tähtis tegelane. Hamburgi linn. Saksamaa tõmbas mind tagasi, nagu seda mu loomingus sageli juhtub, samamoodi nagu see tõmbas tagasi George Smileyt: Saksamaa kui Euroopa jõujaam, kahekümnenda sajandi ajaloo hulkuv elevant, suure osa Euroopa kultuuri häll.

Aga seekord pidi olema tegu Hamburgiga, kõlbas ainult Hamburg. Ja Hamburg on mitmel moel selle raamatu kõige eksootilisem tegelane. Tänapäeval on see tukslev, õitsev, ilus ja enesekindel linn, mitte just kultuuritipp, aga kõige rikkam linn Euroopas. Sel linnal on aga tormiline minevik, selle okupeeris Napoleon, 1918. aastal võtsid selle üle kommunistid ja siis, 1933. aastal natsid. 1933. aastal oli Hamburgis kakskümmend tuhat juuti ning 1945. aastaks oli neid jäänud alla tuhande. 1943. aastal sai üheainsa nädala jooksul liitlaste õhurünnakutes surma rohkem sealseid kodanikke kui kogu Suurbritannia vastase õhusõja jooksul või tuumapommi plahvatuses Nagasakis: nelikümmend viis tuhat inimest. Võib öelda, et Hamburgi sõjajärgne taassünd ja ülesehitus olid tõeliselt imelised. Selle uued juhtsõnad olid sallivus ja liberalism. Võib-olla sellepärast võõrustaski see linn tahtmatult Ulrike Meinhoffi ja Baader Meinhoff jõuku. Ja aastaid hiljem Mohammed Attat ja poolt tosinat paradiisi pürgivat lennukikaaperdajat, kes lendasid kaksiktornidesse või aitasid seda kuritegu kavandada.

Mul oli Hamburgi valimiseks veel ka isiklik põhjus. Ma olin sinna tagasipöörduv kadunud poeg. Kuuekümnendate aastate alguses töötasin ma seal Briti konsulina nüüdseks töö lõpetanud konsulaadis. Mind oli saadetud sinna üpriski kiirustades Briti saatkonnast Bonnis pärast seda, kui mind oli paljastatud romaani «Spioon, kes pääses külma käest» autorina. Mu tööandjatel ei olnud raamatu vastu midagi, aga nad ei olnud oodanud furoori, mis tekkis siis, kui selgus, et mina olin selle kirjutanud. Hamburg näis sobiva kohana, kuhu mind rambivalgusest päästmiseks saata. Nii istusingi ma Hamburgis ja kaalusin, kas jätkata diplomaatilises teenistuses või hakata elukutseliseks kirjanikuks. Kui ma kirjutamise kasuks otsustasin, oli mu lahkumine Hamburgist peaaegu vargne. Ma ei mäleta mingeid hüvastijätte. Mul oli tunne, nagu oleksin ma alustanud linnaga armulugu, kuid lipsanud siis aadressi jätmata öösel minema. Mulle jäi hinge tugev kihk jätkata suhet sealt, kus ma selle nii viisakusetult pooleli olin jätnud.

Nelikümmend aastat hiljem?

Oh, ma olin seal mõne korra käinud, kuid polnud kunagi kauaks jäänud. Küllap oli see juhus, et ma viibisin Hamburgis 11. septembril 2001, aga praegu see juhusena ei tundu. Ma kogusin materjali hoopis teise raamatu jaoks – «Jäägitu sõpruse» jaoks, mis on samuti Saksamaast – ning olin veetnud hommikupooliku Saksa Televisiooni arhiivis, vaadates filmi Rudi Dutschkest, kuuekümnendate ja seitsmekümnendate anarhistlikust üliõpilasliidrist, kes kihutas üles oma ustavaid jüngreid ja kirus Ameerikat.

Kui ma lõunaks tagasi hotelli läksin, sain telefonisõnumi oma sekretärilt Cornwallist: «Mine kohe televiisori juurde.» Ma läksin ja jõudsin näha, kuidas teine lennuk kaksiktornidesse lendas. Olin veetnud hommiku koos Rudi Dutschkega ja pärastlõuna koos Osama bin Ladeniga – mõlemad täis vihavaenu Ameerika kolonialismi, üleilmastumise ja selle vastu, mida meie progressiks nimetame. Ma jäin Saksamaale veel umbes nädalaks ja kuulasin sõprade reageeringuid. Väliselt tundsid kõik USA-le kaasa: küünlad Ameerika saatkonna trepil, südamest tulev sõnum Berliinis Brandenburgi väravatele kinnitatud ja nii edasi. Lava taga paljud kommentaarid nii sõbralikud ei olnud. Üks kuuekümneaastane protestantlik vaimulik ütles mulle, et ameeriklased said, mida oli ära teeninud. Vähemasti selle põlvkonna kõrvus ei olnud Rudi Dutschke hääle kaja päriselt vaibunud.   

Ja kust pärineb Annabel, teie tsiviilõiguse advokaat, kes Issale appi tuleb?

Mul oli ettekujutus, et tahan sellesse rolli idasaksa naist, kelles aimuks mingit võõrandumist Hamburgi toimekast materialismist, aga see oli mulle liiga raske ülesanne. Seega valisin hoopis Saksamaa jõukast juristiperest pärit üllameelse naise, kes on küll inimõigustega tegelev jurist, kuid mässulise suhtumisega. Ta on puritaanlik, kuid vabamõtleja, süsteemi vastane, kuid selle osa, äärmiselt väärikas, eriti oma asjaajamistes Issaga. Ja kütkestav.

Ma tahtsin seksuaalset pinget, mis tekkis suhtes üle kahekümnese islamisusulise mehe, kes polnud aastaid ühegi naise seltsis viibinud, ja noore, idealistliku, tema kitsikusest liigutatud naise vahel. Kui Annabel Issaga kohtub, on Issa vangis istunud ja teda on piinatud. Piinatud moodustavad hirmsa aristokraatia. Meist, keda pole piinatud, pole neile, Jumal tänatud, võrdset. Nad tekitavad meis süütunde, sügava soovi neid kaitsta ning tunde, et oleme neile kõige eest tänu võlgu. See oli Annabeli tunnete allikas. Lisame veel mu pankur Brue ning olemegi saanud õnnetu armastuse ringi. Minu jaoks need tunded toimisid. Nagu ma juba alguses ütlesin, armastan ma seda raamatut.

Kuidas kriitikud selle teie arvates vastu võtavad?

Nagu mu raamatuid ikka vastu võetakse. Minuealisel kirjanikul on olemas oma austajad  ja oma mahategijad ning nad ei muutu eriti. Need, kes peavad mind ülekiidetuks, ütlevadki nii. Need, kes peavad mind alakiidetuks, ütlevad seda ka.
Ja paari aasta pärast ei mäleta keegi nagunii, kuidas see raamat vastu võeti. Iga korralik kirjanik teab nagunii südamepõhjas, millal ta on andnud endast parima, ning millal ta ei ole asjale pihta saanud. Lai lugejaskond on privileeg ning minul kui kirjanikul on hästi läinud. Juhtumisi arvan ma, et tegu on ühe minu parema raamatuga ja see teeb mind väga õnnelikuks. Loomulikult olen ma veelgi õnnelikum, kui lugejad mu seisukohta jagavad.

Te ütlesite, et tõite sellesse raamatusse kaasa natuke viha. Millest see viha tuleb?

Osalt olen ma vihane, sest minu ümber on nii vähe viha selle pärast, mida tehakse meie ühiskonnaga selle kaitsmise ettekäändel. Meid on valede abil sõtta viidud ning meilt võetakse paanika õhkkonnas kodanikuõigused. Meie juristid ei lähe tänavatele nagu Pakistanis. Meie parlamendisaadikud lasevad end omaenda suuvoodritel eksitada ning usuvad ka ise lõpuks oma propagandat.

Me tirime oma välisministri tagasi Lähis-Ida missioonilt, et ta saaks hääletada neljakümne kahe päevase süüdistuseta kinnipidamise poolt. Mind nimetatakse vihaseks vanaks meheks. Käigu nad põrgu. Et sellepärast vihane olla, ei pea olema vana. Me oleme ohverdanud oma suveräänsuse niinimetatud erisuhetele, mis on erilised üksnes meile, ning sellepärast tahtsingi ma uurida küsimust, kui kaugele läheb Saksamaa meie vigade matkimisel.

Aga see kõik on üksnes sõnamulin, kui tegelased asja enda kätte ei võta ja initsiatiivi ei ilmuta, ning selles raamatus nad just seda tegid. Ja sellepärast ma seda raamatut armastangi.

Tõlkis Krista Kaer
@ Waterstone’s Magazine 09/2008

John le Carré

•    Kodanikunimega David John Moore Cornwell
•    Sünd 19. oktoobril 1931
•    Õppinud ülikoolis keeli, astus ta Briti välisteenistusse tööle. Töötas Briti saatkondades Bonnis ja Hamburgis, ja asus siis MI6 (Briti luureteenistus) ridadesse. Oma esimese spiooniromaani kirjutas ta 1961, kui oli veel
luureteenistuse liige. Tema töö luureteenistuses lõpetas Briti topeltagent, kes paljastas tema ja veel kümneid agente KGB-le.
•    Tema viimased romaanid tegelevad Aafrika ja Ameerika valupunktidega. 2003. aasta jaanuaris avaldas le Carre The Timesis essee pealkirjaga «Ühendriigid on hulluks läinud», protesteerides Iraagi sõja vastu.
•    John le Carré on teist korda abielus, tal on neli last.
•    Elab Cornwallis Inglismaal
•    Eesti keeles ilmunud: «Väikeses Saksa linnas» (Eesti Raamat 1973), «Spioon, kes pääses külma käest» (Kupar 1991), «Vene maja» (Eesti Raamat 1993), «Eliitmõrv» (Varrak 1994), «Meie mäng» (Varrak 1996), «Väike trummitüdruk» (Varrak 1996), «Smiley meeskond» (Varrak 2001), «Ustav aednik» (Varrak 2003), «Jäägitu sõprus» (Varrak 2005), «Misjonilaul» (Varrak 2008).