Ajendiks mitte kunagi Eestis käinud Frederic Chopinile pühendatud mälestuspingi rajamine Vabaduse väljakule, algatasid Vahur Made ja Jüri Kuuskemaa paar kuud tagasi siinsamas mõttevahetuse tulevase kultuuripealinna Tallinna juba olevatest ja alles puuduvatest mälestusmärkidest seda linna kunagi väisanud suurvaimudele.
Teema on õhus olnud aastaid, 2003. aastal korraldatud Tallinna identiteedikonverentsil pidasin ise asjakohase ettekande. Muutusi paremuse poole pole tollest ajast peaaegu et toimunud. Nii et alljärgnevalt räägin NIMEDEST.
Võrdluseks, mis huvitas turisti Tallinnas varem. Fanaatiline reisimees Alexandre Dumas vanem pidas 19. sajandi keskpaiga Tallinna ainsaks vaatamisväärsuseks võlausaldajate nõudel mitte maha maetud hertsog de Croy’ mumifitseerunud surnukeha Niguliste kirikus.
Tegemist oli igas mõttes kurioosumiga, kuid me ei tohi unustada, et Dumas otsis Tallinnast, sellest tundmatust ja lääneeurooplasele eksootilisest Liivimaa linnast, midagi põrutavat, midagi, mis pidi arenenud lääne reisija jaoks iseloomustama Euroopa äärel asetsevat vanamoodsat hansalinna. Tõe huvides pean märkima, et de Croy’ muumia oligi 19. sajandi Tallinna peamine turismimagnet!
See legendaarne muumia on ammu maha maetud. Kuid mälestus temast pole kuhugi kadunud. Mälust, avalikust ruumist on kadunud aga kuulsad nimed, kes meid on väisanud. Mõeldes Põhjala ühtsele kultuuriruumile, mõtlen ma eelkõige nimedele, kes võivad meid seostada ja ühendada traditsioonilise ja ajaloolise Euroopa kultuuriruumiga. Ainult sellisel juhul võime funktsioneerida jõulise osana ebamäärasest, kuid olemuslikult positiivse märgiga geograafilisest identiteedist, mida tuntakse Euroopana (kitsamalt Põhjalana).
Sellise teema puhul nagu ajalooliste tegelaste mälestamine avalikus ruumis võidutseb samastumisprotsessis eelkõige emotsionaalne aspekt: me tahame rahvuslikku iseolemist kaotamata olla võrdväärne osa Euroopast, tahame, et meid sellisena tunnustataks. Personaalsed müüdid kujundavad ju kõige laiemalt ettekujutust ja stereotüüpe.
Toon vaid ühe näite kultuuriturismi mõttes konkureerivast naabrusest. Olin augustis Vilniuses. Jalutasin vanalinnas ja vaatasin, nagu ikka, maju. Rohkem või vähem korda tehtud fassaadid, mõni täitsa räämas. Aga need majad dokumenteerisid ja sümboliseerisid ajalugu, koha vaimu. Mitmekesist, rahvusvahelist, haardega.
Nad elustasid minus poeesia ja panid mõtlema ajaloolistele sidemetele vana Vilniuse, selle Ida-Euroopa Jeruusalemmaks kutsutu, ja muu Euroopa vahel. Kust ma seda tean? Väga lihtsalt. Majade seintel olevatelt tahvlitelt. Tahvlid olid väikesed, aga sisu muljetavaldav. Lugesin ühelt näiteks, et tolles majas elas 1812. aastal prantsuse realistlik kirjanik Stendhal. Teises majas trükkinud Franciscus Skorina esimesi valgevene- ja leedukeelseid raamatuid.
Tulin tagasi läbi Riia. Riias jalutasin Wagneri tänaval ja kuulasin temanimelises kontserdisaalis kontserti, hiljem möödusin Herderi ausambast. Tundsin, et olen käinud Euroopas, kuulsusrikka ajalooga metropolides, kusagil, mille hulka Tallinn ei kuulu. Miks?
Kindlasti on turistil ka Tallinnas huvitav, kuid heas mõttes sensatsioonile või unikaalse fakti teadasaamisele orienteeritud kultuuriturist otsib minu kogemuse põhjal vaistlikult midagi spetsiifilisemat kui hansaaegne vanalinn. Ta otsib märke rahvusvahelisest kultuurimälust, seoseid tuntud nimede ja rahvusvahelise kultuurilooga.
Ta tahab teada, kes tuntud kunstnikest, muusikutest, kirjanikest, ka poliitikuist ja muidu VIPidest on kusagil elanud, peatunud, söönud, dirigeerinud, skandaalitsenud, armastanud, produtseerinud endast anekdoote. Avatud kultuuri identiteet on ju normaalsetes tingimustes kosmopoliitne.
Eestis pole konkreetse koha ja tegelase suhetest jutustavat lugu, narratiivi. Meil piirdub asi juhusliku fragmendi tasandiga. Aga suurvaimuga seostuv kas või skandaalne lugu stimuleerib turismi, kuulsad nimed kujundavad ja vormivad mainet, kui labase nipina see meile ka ei tunduks. See on rusikareegel. Lugu peab olema imagoloogiliselt kandev, mõjuv, üllatuslik ja baseeruma üldtuntud nimedel – see on klišee, aga kultuuriturismi puhul taas ideoloogiliselt paratamatu faktor, et tekitada huvi.
Eesti kontekstis on positiivseks erandiks Tartu suutlikkus tähistada ülikooli nimekate professorite elukohti. Kuid Liszti esinemist Tartus ei meenuta miski. Paides jõuti küll Hermann Hesse vanaisa (sic!) haua kui kultuuriobjekti väärtustamiseni, ehkki mulle näib see samm küll rohkem kurioosumi valdkonda asetuv (nagu omal ajal Valga jaamas Lenini läbisõitu meenutav mälestusplaat).
Tallinnas ripuvad Olümpia, Palace’i ja Sankt-Petersburgi hotelli fuajees kuulsate külaliste fotod ja Pirita teel seisab Tallinnas 1889 oma demonstratsioonesinemisel surma saanud ameerika aeronaudi Charles Leroux’ mälestusmärk, kõrval monument õnnetult hukkunud inglise rallisõitjale Michael Parkile.
Mis mulle veel meenub? Fjodor Dostojevski ausammas Kanuti aias ja esimese rahvusvahelise eesti kunstniku, Euroopas ühe hinnatuima 15.–16. sajandi vahetuse õukonnaportretisti Michel Sittowi memoriaalbareljeef Rataskaevu tänaval tema kodumaja fassaadil. Kadriorus asub ka Eesti vallutaja Peeter I maja. Kuid see memorabilia on tohutu jäämäe vaevu-vaevu vee peale ulatuv tipp.
Väidan, et Tallinn on senini personaaliateta linn, linn, kus turistidele pajatatakse ikka ja jälle kümmekond tuntud lugu vanalinna kummitustest, Raekoja platsil hukatud pastorist ja Olevistest alla kukkunud ehitusmeistrist. Tallinna legendid toetuvad pigem surnute maailmale kui reaalsetele ajaloolistele isikutele, kes Baltimaade Prahat – nagu ma Tallinna olen 1990. aastate keskpaigast alates nimetatud – külastanud, siin aega veetnud. Ei leia ma Tallinna tänavailt viidet siin seigelnud Jaroslav Hašeki kohta, kuigi Švejki-nimeline restoran vanalinnas tegutseb.
Tallinna mütoloogia on tulvil tolmuse minevikulooriga kaetud kuulsate külaliste elusaatusi ja igale linnale au tegevaid persoone, kelle nime kasutatakse mujal maailmas enda reklaamimiseks ära nagu soovituskirja paremasse seltskonda. Kõikjal, kuid mitte meil. Ma lähen Estonia kontserdisaali, aga ma ei märka steriilseks vuntsitud jalutusruumides sildikestki (portreefotost või raamitud kontserdiafišist rääkimata) Eesti ajal siin esinenud Igor Stravinski, Sergei Rahmaninovi, Aleksander Glazunovi, Sergei Prokofjevi, Fjodor Šaljapini nimega.
Aga Jevgeni Mravinski, Dmitri Šostakovitš või kuulsad pianistid Claudio Arrau ja John Ogdon? Selle asemel eksponeeritakse Eesti esinduskontserdisaali jalutusruumides nüri järjekindlusega mingite taidluskunstnike näitusi, üks maotum kui teine. Tallinnas töötanud 17. sajandi saksa ooperiheliloojale Johann Valentin Mederile ja tema komponeeritud ooperile «Die beständige Argenia» (vanuselt kolmas säilinud saksakeelne ooper) Suurgildi hoones ei viita mingigi märge. Samamoodi ei leia vanalinnast viidet siin elanud 17. sajandi saksa barokkluule esinimele Paul Flemingule.
Kus on Tallinnas kutselise teatri rajaja ja näitekirjanikuna oma kaasajal tohutut üleeuroopalist menu nautinud August von Kotzebue mälestussammas või mälestustahvel tema teatrimaja (tänase nukuteatri) seinal (hea küll, tänav on olemas)? Või tema kaasaegse ooperiprimadonna Gertrud Mara oma, kes ses teatris laulis? Genius loci versus mugav teadmatus…
Miks pole Tartu linnaruumis viidetki oma kuulsale kodanikule, saksa «Tormi ja tungi» ühele originaalsemale näitekirjanikule Jacob Michael Reinhold Lenzile? Või Viitinas paruness von Krüdenerile, kelle romaani «Valerie» peetakse Euroopa sentimentalistliku kirjanduse klassikaks.
Tol samal sajandil reisis Tallinna inglise kirjaneitsi Elizabeth Eastlake, kes avaldas Tallinnast huvitava reisikirja, ning sellised megastaarid nagu Alexandre Dumas vanem ja Jules Verne. 1920 viibis Tallinnas Nobeli preemia laureaat, matemaatik ja filosoof Bertrand Russell. 1930. aastatel käisid Tallinnas Thomas Mann, Jules Romains ja Herbert Wells, 1934 läbi aegade parim luurajast kirjanik Graham Greene ning 1938 andis Tallinna lennujaamas intervjuu kinematograafia uuendaja Leni Riefenstahl.
Ent 1930. aastatel käisid Tallinnas ka staarlendurid Charles Lindbergh ja Jean Batten. Kuulsad vene literaadid moodustavad omaette rühma: Karamzin, Majakovski, Severjanin, Bunin – kui mainida ainult mõnda emblemaatilist figuuri. Vabaduse illusiooni külvanud 1960. aastate haruldaste tippkülaliste Luigi Nono, Jean-Paul Sartre’i ja Kekkoneni külaskäike ei meenuta samuti miski. Kus peatus Tallinnas 20. sajandi fotograafia suurkuju Henri Cartier-Bresson?
Me muutume tundeliseks soome sillast rääkides, ometi ei tuleta Tallinnas ükski mälestusplaat meelde Sibeliust ja Lönnroti (Tartus õnneks küll) ega Tartus Leinot. Haapsalus võiks Tšaikovski pingi lähedal seista mälestusmärk helilooja muusikat kõrgelt hinnanud marssal Mannerheimile – kuurortlinnakese teisele prominentsele suvitajale. Kuid ka oma kaasajal rahvusvaheliselt tuntuimat eesti soost kroonikut Balthasar Russowi ei meenuta tema sünnilinnas Tallinnas ükski seinatahvel, isegi mitte tema kodukirikus Pühavaimus. Nagu ka Johann Koelli.
Mu moraal tuleb nüüd: harimatusest, laiskusest ja ignorantsusest tulenevalt meeldib meile ennast ehtida pigem võõraste sulgedega kui leida loogilisi põhjendusi kohalikust ajaloost. Jõuan tagasi sama persoonini, kellega alustasin: kurva saatusega prantsuse verd hertsog de Croy’ni. Kuigi keskpärane sõjamees ja pankrotimeister, oli ta 18. sajandi Tallinnas tuntud ka gurmaanina.
Miks ei võiks tema nime kanda üks meie pealinna eliitrestorane, mille nimeks praegu Le Bonaparte? Bonaparte’id pole siinmail ju kunagi liikunud. Vigade parandamiseks 2011. aastal tuleb kõvasti pingutada. Muide, parun von Münchhausen, kellenimelist õlu pruulivad lätlased, on samuti Eestis käinud, nimelt Saaremaal pulmas. Ja Casanova oma memuaaride põhjal vähemasti Narvas peatunud, ja... Tähistamata nimesid kui palju.