Eesti tuntumaid parapsühholooge Albert Stepanjan tunnistab, et alles hiljuti kavatses ta eluga Eestis lõpparve teha ning Hispaaniasse kolida. Kuid mõtles ümber.
Stepanjan eelistab Värskat Narzanile
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi rahvuselt armeenlane, sündis Stepanjan hoopis Aserbaidžaani pealinnas Bakuus. «Minu naaber kolis Tallinna ja asus masinatehases tööle. Sõitsin talle külla,» selgitab mees oma esimest kokkupuudet Eestiga.
Aastanumbriks kirjutati siis 1978 ja Stepanjan oli värske abiturient. «Siin oli ju hoopis teistsugune elu,» meenutab ta, «Baltikumi peeti teiseks lääneks. Sõitnuks ma siia Peterburist, poleks ehk suurt vahet tundnud, aga meile, Taga-Kaukaasiast pärit inimestele oli siinsel ja sealsel elul vahe nagu taeval ja maal!»
Tõsi, päikest paistis Bakuus tunduvalt rohkem.
Alustas karjääri maalrina
«Äkki elasin ma eelmises elus just siin?» arutleb Stepanjan. «Mäletan, kuidas esimest korda Tallinna Raekoja platsil jalutasin ja ette kujutasin, kuidas hertsogid mööda munakive kõndisid. Ja aina imetlesin, kui hästi siin inimesed elavad!...»
Järgmisel, 1979. aastal tuli noor Stepanjan Tallinna tagasi, teenis siis Armeenias aega ja naasis taas. Siis juba nagu koju. Sissekirjutust polnud aga lihtne hankida – seda sai vaid juhul, kui teatud strateegilistesse ettevõtetesse tööle asusid.
Bakuu naabri eeskujul sokutas ta end masinatehasesse maalriks. Pidas kenasti kaks aastat vastu, ja ponnistus kandis vilja – sissekirjutuse Tööstuse tänav 28 asunud ühiselamusse ta sai. «Mul oli küll tuba, kuid ma ei ööbinud seal kordagi,» tunnistab endine töölisnoor, kes võis endale 550-rublase kuuteenistusega mõnusa korteri üürimist lubada.
Paar aastat hiljem sai Stepanjanist aga hoopis vormikandja. Miilits, kes tegutses Kalaranna tänava arestimajas korpuse vanemana. «Sest sealt lubati kooperatiivkorter anda,» põhjendab ta enam kui viis korda väiksemale palgale minekut. Ootas aastakese, teise, kolmanda – korterit ei kuskil. Ootas veel kolm aastat, aga asjata.
Sõlmis armusõlmesid
Stepanjan ei lasknud ajal siiski niisama kulgeda. «Hakkasin arestimajas oma hüpnotiseerimisoskust arendama,» avaldab ta. «Katsetasin seda alaealiste osakonna hoolealustel, sest teadsin – lapsed alluvad hüpnoosile kergemini. Kutsusin kabinetti ja vestlesin. Mitte mingitel halbadel eesmärkidel – lihtsalt et oma annet katsetada, n-ö uinutasin nad magama.»
See kogemus aitas Stepanjanil hiljem hakata teadlikult inimesi aitama. Ja kui ta 1989. aastal lõpetas Moskvas ekstrasensside kõrgemad kursused, võimaldas sealt saadud diplom ametlikult parapsühholoogia kabinet avada.
Stepanjani huvi salateaduste vastu pärineb tegelikult juba Bakuu päevilt, mil ta armumaagiat praktiseeris. Mitte et endasse kedagi armuma panna, aga et sõbrad ihaldatud kaaslannad leiaks.
Pani aga poisi ja tüdruku fotod vastastikku, sidus musta niidiga seitsme pöördega ristikujuliselt kokku, sidus seitse sõlme peale ning lausus: «Tugevasti nagu need sõlmed, seotagu ühte ka need jumalasulased!», ning tilgutas kirikuküünlast seitse vahatilka sõlmele. Ööseks tuli kogu komplekt padja alla asetada. Ja – mõjus!
Oma legendaarseid ja ääretult rahvarohkeid parapsühholoogia seansse hakkas Stepanjan läbi viima alles 1990. aastate esimesel poolel. Seansi esimeses osas jutustas psühhoterapeut Vladimir Kukk näiteks leviteerimisest (mõttejõul vahemaade ületamine, asjade liigutamine – toim), teise «vaatuse» sisustas Stepanjan.
Ta pani inimesi klaasikildudel ja nugadel kõndima ning tegi nii, et hüpnoosiseisundis vabatahtlikud lebasid toolileenidel.
Muusika- ja stressiteraapia
Kui sellised show´d hakkasid moest kaduma, keskendus Stepanjan muusikalisele teraapiale. «Avastasin, et laulu abil võib isegi kella käima panna! Inimesed tõid saali seisvad kellad, mina laulsin, ja kellad hakkasid käima! Ütlesin inimestele: näete, kellad ei näe ega kuule, teie organid näevad ja kuulevad, ning peavad sama edukalt töötama!»
Enamasti mõjutavad rahvahulki lüürilised ja kurblikud laulud, mis pisaraid esile kutsuvad. «Bugi-vugi ei mõju, aga laulud emast küll,» kinnitab Stepanjan. «Hardad palad käivitavad organismis puhastumise.»
Vahel lõid Stepanjani eeskavades kaasa ka Marju Länik ja Anne Veski. Stepanjanilt endalt on aga aja jooksul ilmunud mitu albumit ja tema lauludest on eriti tähelepanuväärne üks – «Eestimaa», mille autoriks sillamäelane Vladimir Krotov ja mida Stepanjan on korduvalt ka Raadio 4 otse-eetris esitanud. Vabas tõlkes kõlab refrään nii:
«Eestimaa, Eestimaa, Eestimaa!
Ei sind ma piinapingilgi maha müü,
vaid kogu südame sul´ kingin!
Eestimaa, Eestimaa, Eestimaa!
Ma pigem Värskat joon,
ja üldse mitte Narzani!
Sa oma lipu heiskasid
ja oma raha kehtestasid,
meil uni hea, sest piir on lukus,
ja jalgrattaspordis sa ikka esimeste seas!»
Vahepeal jäid Stepanjani esinemised soiku, kuid nüüd, majandussurutise ajal soovib parapsühholoog need taaselustada. «Tuleb teha stressivastast teraapiat,» teatab ta. «Majanduskriisist ma inimesi välja aidata ei saa, aga nende vaimu tasakaalustada küll.»
«Vooluga tuleb kaasa minna!» jätkab ta. «Peab inimestele sisendama, et varem elati veel kehvemini, aga ikkagi sai elu ilusti elatud ja lapsed üles kasvatatud. Elasime paar aastat tagasi lihtsalt liiga hästi.»
Kui veel kümme aastat tagasi tegutses vanalinnas Stepanjani keskus, kus teiste hulgas töötas ka kolm ennustajat, siis nüüd võtab parapsühholoog ja terapeut abivajajaid vastu oma Põhja-Tallinnas asuvas eramus.
Perenaisekohuseid täidab seal Valli. Eestlanna, kellega Albert tutvus juba kaugete kaheksakümnendate algusaastatel.
«Ma hüpnotiseerisin ta,» ei salga Stepanjan. Valli töötas nimelt ühes Kopli postkontoris ning Stepanjan otsustas kaunilt blondiinilt postkaardi osta – tutvumiseks on ju ettekäänet vaja.
«Andsin talle rublase, aga tema andis mulle tagasi üheksa rubla ja üheksakümmend viis kopikat. Ütlesin viisakalt, et ta eksis, ning Valli nägi minus tõelist džentelmeni,» muheleb mees, kes end edaspidi pärast tööd tihti postkontorist leidis.
Stepanjani meelest pole erinevatest kultuuriruumidest pärit inimestel keeruline ühist pesa punuda. «Abielu on ju hingeline suhtlus, me oleme hingesugulased,» selgitab ta. «Armastusel rahvust ei ole.»
Stepanjani 17-aastane poeg Alen õpib Audentese koolis ning isa loodab, et vähemasti sportlike saavutustega suudab ta teda ületada. Seepärast pani juba Bakuu-päevil aktiivselt jalgpalliga tegelnud Stepanjan Aleni varakult Dünamo jalgpalliklubisse.
«Iga isa tahab ju poja peal oma täitumata unistusi välja elada,» ei häbene ta seda välja öelda. «Sooviksin muidugi, et temast saaks arst, psühholoog, mida ta ka ise põhimõtteliselt tahab. Kuid praegu on ta siiski väga hea jalgpallur.»
Eestist paremat paika pole
«Ütlen ausalt – alles hiljuti tahtsin Eestist jäädavalt lahkuda ja Hispaaniasse kolida,» üllatab Stepanjan. Sõnab siis selgituseks, et on selles riigis viimastel aastatel palju käinud ning abivajajatele vastuvõtte korraldades maa läbi sõitnud.
«Tekkis mõte, et miks mitte end seal sisse seada. Tööd jagub, lapse panen Hispaania tšempionaadil mängima... Soe, mõnus – mida veel eluks vaja? Siin sajab pidevalt vihma ja on porine,» selgitab Stepanjan.
«Kuid nüüd, pärast teab mitmendat Hispaania reisi mõistsin: paremat paika kui Eesti pole minu jaoks olemas,» jätkab ta. «Olgu pealegi siin külm ja porine, kuid siit ei taha ma enam kunagi lahkuda. Mõistsin, et välismaal külas käia on alati põnev, aga tegelikult pole mind seal kellelegi vaja. Minu kodu on siin.»