Tartu rahulepingu tint polnud veel kuivanud, kui Nõukogude Venemaa salakuulajad alustasid jahti noore Eesti Vabariigi sõjasaladustele. See kestis seni, kuni vabariigi iseseisvus oli hävitatud, kirjutavad Alo Lõhmus ja Tiit Noormets.
Vene spioonide jaht Eesti sõjasaladustele algas kohe pärast Vabadussõda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Vaatamata rahulepingu ratifitseerimise peale Eesti ja Vene valitsuste vahel jätkab Nõukogude Vene valitsus Vene kommunistilise partei Eesti osakondade Keskkomitee kaastegevusel sõjaliste salakuulajate ja Eesti praeguse valitsuse vastase põrandaaluse kihutustöö korraldajate saatmist Eestisse.»
Nii tõdes Eesti kindralstaabi valitsuse ülem kindralstaabi polkovnik Jaan Rink oma ettekandes peaminister Jaan Tõnissonile 1920. aasta 30. märtsil, mil rahuleping polnud veel kaht kuudki vana.
Vene luure huvi värske vabariigi ja selle saladuste vastu oli rahutukstegevalt intensiivne ning Rink juhtis peaministri tähelepanu asjaolule, et Eesti lubas toona pahaaimamatult riiki sisse iga isiku, kes Venemaalt vaid tulla soovis.
«Selle tõttu valgub meile Venemaalt ühtelugu mitmesugust mittesoovitavat elementi sisse, mis meie vabariigi sisemisele korrale väga kardetavaks võib saada,» hoiatas kindralstaabi valitsuse ülem.
Ringi jutt ei olnud laest võetud, sest Venemaalt saabunud salakuulajaid jäi võimudele pidevalt vahele ning nii mõnegi saatuseks oli kiire mahalaskmine sõjaväljakohtute poolt.
Teised vahetati välja Nõukogude Venemaal arreteeritud Eesti kodanike vastu või mõisteti vangi.
Näiteks 1920. aasta 18. veebruaril tuli üle Peipsi järve Eestisse salkkond Petrogradist värvatud spioone, kes kõik olid varustatud võltsitud Eesti isikutunnistuste ja muude dokumentidega.
Spioonidele olid kaasa antud koguni detailsed töökäsud, mille kohaselt näiteks Hermann Gläser pidi organiseerima üleriigilise Vene salakuulajate võrgustiku ning rajama salapostiühenduse Venemaaga.
Selle võrgustiku Tartu ülemaks määratud Aleksander Schermanni ja Tallinna alalise residendi-agendi August Maasingu juurest leitigi läbiotsimisel salakirjavõtmeid ja paroole sidepidamiseks.
Selgus, et salapostiühendus Venemaaga oli juba mõne kuu jooksul pärast Vabadussõja lõppu sisse seatud Tartu ja Peipsi rannakülade kaudu. «Tartus oli Gläseril korda läinud isegi ühte meie sõdurit oma teenistusse meelitada ja sellelt mõnesuguseid teateid meie sõjaväe koosseisu üle saada,» nentis Rink.
Reeturid lasti maha
Kindralstaabi valitsuse sõjaliste teadete kogumise osakonna korjatud info põhjal tunnistas 2. diviisi sõjaväljakohus Hermann Gläseri, August Maasingi, Aleksander Schermanni, Artur Kaarovi, Eduard Tootsi, Minna Silini ja Elisabeth Petrini süüdi salakuulamises ja mõistis nad surma mahalaskmise läbi.
Otsus viidi täide. Kuid lisaks neile seitsmele spioonile figureeris selles luurevõrgus veel üle kümne isiku, kellest osa saadeti Venemaale tagasi.
Rink avaldas oma märgukirjas soovi, et enne Venemaalt tulnud isikutele sissesõidu- ja elamislubade andmist võiksid välis- ja siseministeerium konsulteerida pisut ka sõjaväeluurega.
«Siiamaale on mitu juhtumist teada, kus siseministri korraldusel Tallinnas elamise lubad välja anti isikutele, keda Teadete osakond kui salakuulajaid taga otsis ja hiljem kohtu alla andis,» tõdes kindralstaabi valitsuse ülem.
Ühe 1930. aastast pärineva analüüsi kohaselt iseloomustas Nõukogude Vene spionaaži Eesti Vabariigi vastu algusest peale laiaulatuslik, kõigisse Eestimaa nurkadesse sirutuv agendivõrk, mis tegi põrandaaluste kommunistlike salaorganisatsioonidega nii tihedat koostööd, et «raske oli kindlaks teha, kus lõpeb spionaaž ja algab põrandaalune parteiline tegevus.»
1920. aasta paistis aga silma eriti aktiivse salakuulamise poolest, sest nähtavasti kahtlustas Nõukogude pool uue sõjakäigu ettevalmistamist Venemaa vastu.
«Selle tõttu töötasid spioonide võrgud kahekordse jõuga ja peaasjalikult keerles teadetekogumine Loodearmee tegevuse, Eesti kindralstaabi tegevuse ja Eesti välispoliitika ümber,» märgib riigiarhiivis Vabadussõja ajaloo komitee fondis leiduv pikem dokument.
1920. aasta augustis nabiti Tartu sadamas kinni kolm agenti, kelle käest leiti pabereid andmetega Eesti vägede dislokatsiooni kohta. Selgus, et agendid oli värvanud Gatšinas asunud 7. armee staabi luureosakond, mida juhatas eestlane nimega Randmer. Luureosakond treenis välja eestlastest spioone-residente, kes seejärel Eestisse läkitati. Siin asusid nad endale informaatoreid palkama kohalike elanike, eelkõige kommunistide hulgast.
Saatuslik lilleke
Samal 1920. aastal jäi taas Tartus vahele resident-agent August Krookus, kelle juhitav mitmekümneliikmeline spioonivõrk ulatus ka Pärnusse, Rakverre, Tallinna ja maapiirkondadesse. Krookuse sidepidajaks oli Tallinna Vene saatkonnas teeniv Helene Liiv, kes toimetas temani ka Vene saatkonnast lähtunud rahasummad.
Krookuse kinnivõtmise kirjeldus pärineb otsekui spioonifilmist: nimelt kasutanud ta konspiratiivkorterina «ühe vana naise korterit» Tartus Puu tänaval. Naine asetanud selle korteri aknale punase lille iga kord, kui korterisse ilmus mõni infot edastada soovinud agent või kuller Venemaalt.
Lill oli signaaliks Krookusele, kes siis peagi korterist läbi astus. Eesti salapolitseinikud said süsteemile jälile, tungisid korterisse, asetasid lille aknalauale ning jäid residenti ootama. Peagi astuski mees uksest sisse, kaasas raha ning Venemaale saatmiseks valmis pandud dokumendid.
Juurdlusandmete järgi oli osa agente pühendunud tööle spetsiaalselt Eesti sõjaväelastega. Sel eesmärgil asutati ühe sõjaväeosa ligidusse näiteks pood, et pinnida poes käivatelt sõduritelt jutuajamise käigus teateid.
«Pood äratas kahtlust politsei silmis, sest et selles kuigi palju kaupa ei olnud, kuid poepidaja elas jõukalt, päälegi märgati poes alati kahtlaseid isikuid,» seisis juurdlusandmetes.
Rakveres elas Krookuse naine Eliise Rooplik, kes teenindas Rakvere ja Tallinna ringkonna agentuuri. Märgusõnaks, millega Roopliku juurde ilmunud agendid tema usalduse võitsid, oli seesugune dialoog: «Karla poolt terviseid!» – «Mis tema teeb?» – «Saatis mind teile.»
Teadete kiiremaks edastamiseks olid spioonid varunud endale jalgratta ning hobuse, keda peeti ühe taluperemehe tallis. Nimelt hoidusid agendid konspiratsiooni huvides pikematest sõitudest raudteel. Näiteks kui spioonil oli asja Tallinna, toimetati ta hobusel mõnda linnalähedasse jaama ning alles seal istus agent rongile.
Pärast organisatsiooni juhtide paljastamist seadis politsei nende konspiratiivkorteritesse üles valve ning nabis sel teel kinni ka suure osa ülejäänud agentidest, teiste seas Krookuse asemele määratud uue residendi Voldemar Teppichi.
Lõbumaja spioon
«Organisatsiooni paljastamine oli ka kergem selle tõttu, et selle liikmed olid vaenus romantilisel alusel ja sellepärast kergesti välja andsid üksteist,» tõdeb analüüs. Ühest Tartu lõbumajast saadi kätte Endel Karm, kes oli Venemaalt värskelt saadetud asenduseks kaotatud seltsimeestele.
«Terve rida teateid Eesti sõjavägede suuruse, väeosade dislokatsiooni kohta, samuti salajaseid päevakäske, mis Karmi juurest leiti, kõnelesid selget keelt tema tegevusest. Peale selle oli Karmil mingisugune kavatsus ühe laskemoona laoga, sest ta käest leiti volitus laskemoonalao juurest elektrikaabeli mahavõtmiseks ja pääsetähed sellesse ladusse.»
Hiljem selgus, et militaarandmetega varustas Karmi ühe Eesti kaitseväelase vend.
1921. aasta alguses sai sõjavägede staap aga teada, et mõningaid nende dokumente on nähtud venelaste käes Jamburgi luureosakonnas. Põhjalik uurimine seostas leket riigikogu liikme esseeri Martin Bleimanni ja noorproletaarlaste ühingu liikme Peeter Lempoga, kes varem oli teeninud sõjavägede staabis.
Viimane sai sõjaväe dokumente staabikirjutajate Arnold Miileni ja Voldemar Pärna käest ning edastas need Vene saatkonda ja Bleimannile, saades mõlemalt tasu. Kirjutaja Pärnale oli muu hulgas ülesandeks tehtud salajase kindralstaabi kaardi sissevehkimine.
Eesti sõjaväe olukord oli spioonide peamiseks huvivaldkonnaks poliitikaelu sündmuste ja töölisliikumise kõrval. Vene agentuuri huvitasid väeliikide üksikute väeosade arv ning koosseis, relvastus, suurtükkide arv ning patareide asukohad, samuti kaitseplaani saladused.
Seda huvi kinnitas ka Eesti võimude kätte sattunud ettekanne, mille üks resident-agent Pihkvasse läkitas.
«Nagu meil koha peal ette nähtud, on meil tulevikus võimalik saada järgmist dokumentaalset materjali ja teateid: salajased sõjalised päevakäsud 2. diviisist (mida juba saadakse); samad dokumendid 3. diviisist (mis lähemal ajal hakkavad ilmuma),» kirjeldas agent oma töösaavutusi.
«Nende päevade sees võib saada 2. suurtükiväe polgu päevakäske ja mõned nendest on salajased, niisama ka soomusrongide brigaadist. Sõjavägede staabist saame salajasi päevakäske. Neid jõuavad muretseda 5-A ja 7-A/5 (agentidele antud koodid – toim) kahe nädala jooksul. Peale selle võivad nad muretseda materjali, mis meil ette nähtud ei ole. 7-B/4 ja 7-A/3 kohta võib öelda, et töö läheb mürinaga.»
Saatuslik kuller-lobamokk
1922. aasta jaanuaris sai näiteks agent 8-B/2 seoses Soome, Eesti ja Läti «võimalike sõjaplaanidega» korralduse otsekohe teatada mobilisatsiooni märkide – sõjaväeosade ümberpaiknemise, ladude täiendamise, piirivalve tugevdamise jms – kohta.
«Paremate tagajärgede saavutamiseks soovitan pöörduda staapides teenivate ohvitseride ja sõdurite poole, kuulata nende kõnesid ja kinni püüda seda, mis meie ülesande teostamiseks tarvilik,» juhendas resident.
1923. aastal tabati spioneerimiselt Narva-taguses Skarjatina vallas elanud August Viira ning kaitseväes teeninud kapral Jaan Oinas. Neile sai saatuslikuks kullerina kasutatud Vladimir Šumanovi lobisemishimu.
Šumanov teenis leiba Venemaalt tulnud kaubaspekulantide teejuhina ning ta kelkis ühele spekulantidelt kaupa vahetanud ärimehele, et tema vend töötab Vene poolel komissarina, tema aga toimetab vennale Viiralt ja Oinaselt saadud andmeid. Kaupmees pöördus kaitsepolitsei poole ning spioonid püüti kinni.
Oinase käest leiti mitmeid Eesti väeosade päevakäske ning ka alljärgnev spioneerimisülesanne: «Teatage, kas Narva jõe piirkonnas saavad kindlustööd korraldatud ja kus kohas Peipsi järve ääres lõpeb 1. jalaväe rügemendi piirkond; missugused väeosad kaitsevad piire kaugemal sellest järvest. Teatage täpipealt 1. jalaväerügemendi asukoht kompaniide kaupa. Teatage 1. diviisi kahurväest, kus asuvad nende staabid, kes on nende ülemad, kui palju on igas kahurväe üksuses patareisid ja viimaste numbrid. Kas on Narvas soomusronge.»
Et Vene luure oskas juba toona sokutada oma agente otse sõjaväeliste riigisaladuste keskele, seda näitab väejooksik Manivald Hendriksoo-Hermann-Bekka juhtum.
Vabadussõja ajal ja järel teenis Eesti ratsaväes Madis Hermanni nimeline sõdur, kes vigastada saamise järel Tallinna sõjaväehaiglast deserteeris.
1922. aasta jaanuaris ilmus Hermann ratsaväerügementi tagasi ning seletas, et oli redutanud Soomes ja Rootsis, kuid nüüd kahetseb oma tegu. Seejärel võetigi Hermann teenistusse tagasi.
Sama aasta juunis sai sõdur Hermann aga posti kaudu isa käest rahasaadetise. Selgus, et Türil elanud isa kandis nime Jaan Hendrikson. Niigi kahtlase taustaga sõdur võeti kinni ja ta tunnistas, et tegelikult ongi tema nimi Manivald Hendrikson.
Deserteerumise järel polnud ta sugugi Soome põgenenud, vaid astunud sõjaväeside eest vastutanud Tallinna insenerpataljoni teenistusse Martin Bekka nime all.
Sõjaväe keskjaamas telefonistina töötades sai ta pealt kuulata kõrgemata sõjaväelaste telefonivestlusi ning koguda suurel hulgal andmeid väeosade komplekteerituse ja varustatuse kohta.
Kui teda viimaks spioneerimises kahtlustama hakati, põgenes kolme nimega mees Venemaale, sealt tagasi tulles aga üritas naasta ratsaväerügementi legendiga redutamisest Soomes.
Onegin ootas rahapakke
Kõige kuulsam Vene spioon Eesti sõjaväes oli aga kahtlemata kapten Konstantin-Nikolai Trankmann. Tema jälile saadi paljuski tänu juhusele.
1937. aastal tekkis Eesti piirivalvel kahtlus, et Narva lina- ja kalevivabriku metsavaht Adolf Polisinski peab ühendust Nõukogude poole piirivalvuritega. Pandi tähele, et piiri ääres liikudes signaliseerib mees kätega Venemaa suunas mingeid märke.
1937. aasta jõulude eel leiti aga metsast venekeelne kiri, milles keegi «Lenski» palus «Tarasovil» teatada «Oneginile», et dollarite ja kroonide muretsemisega läheb pisut aega.
Uurimise käigus selgus, et Polisinski naisevend, Pioneerpataljoni Narvas asunud 1. pioneerikompanii ülem kapten Nikolai Trankmann oli juba 1935. aastal talt küsinud, ega metsavahil pole sidet Nõukogude ametivõimudega. Nüüdsetel andmetel oli Trankmann juba toona värvatud Nõukogude agendiks.
Polisinskil siis veel sidemeid Vene poolega ei olnud, kuid peagi need tekkisid: 1936. aastal teretas üks Nõukogude piirivalvur metsavahti üle traataia nimepidi ja uuris eluolu kohta, järgmisel kohtumisel 1937. aasta kevadel aga tegi juba ettepaneku koostööks.
«Kui tegevus kuulub minu võimete piirkonda ja kui ma midagi meelepärast suudan täita, siis olen nõus,» vastas Polisinski rõõmsalt.
Nagu kokkulepitult võttis Trankmann varsti metsavahiga uuesti ühendust ning nüüd võis viimane juba teatada loodud sidemest Vene võimudega. Trankmann tegi Polisinskile ülesandeks olla vahemeheks tema ja venelaste vahel.
Esimeseks saadetiseks oli 3–4 masinal kirjutatud päevakäsku, Virumaal asuva Meriküla ümbruse kaardid ja ühe sõjamängu kava. Vastutasuks dokumentide eest viskasid venelased metsavahile üle traataia raha – 50 krooni Polisinskile ja 500 krooni Trankmannile.
Nii kordunud see mitu korda, enne kui 1937. aasta detsembris pudenes jõulukuuske otsinud metsavahi taskust lumele kiri, milles venelased teatasid järjekordse rahasaadetise viibimisest.
Trankmann tunnistas poliitilisele politseile, et saatis venelastele «üks või kaks varjendi skitset, milliseid aga Eestis kunagi ei ole ehitatud» ja teatas, et kaitseehitiste püstitamiseks on antud krediiti 800 000 krooni.
Samuti võttis Trankmann omaks kuulipildujapesade, kaponiiride ja patareipositsioonide jooniste ning selgituste saatmise, kuid väitis, et need andmed olid kahjutud ning saatmise eesmärk oli hoopis jälile saada Eestis tegutsevatele Vene luurajatele.
Ent kuna Trankmann oli vastutav piirikindlustustööde korraldamise eest kogu 1. diviisi rajoonis, süüdistati teda kaitseehitiste plaanide reetmises ja mõisteti 1938. aastal 20 aastaks sunnitööle.
Nagu märkis oma tunnistuses poliitilise politsei assistent Avdi Kraav, tundsid GPU ja NKVD piirikindlustustööde vastu elavat huvi iseäranis 1934., 1935. ja 1936. aasta esimesel poolel, mil piiril paljastati mitmeid salakuulajaid.
Kuid alates 1936. aasta teisest poolest saabus seletamatu vaikus ning salakuulajaid enam piirialadel ringi ei luusinud. Loomulikult polnud Trankmanni-suguse kõrgetasemelise agendi olemasolul venelastel enam tarvis jännata salakuulajate värbamisega vähese haridusega tööliste ja talurahva seast.
Nõukogude okupatsiooni saabudes Trankmann aga vabastati ning ta jätkas karjääri. Esmalt töötas ta Narva segakaubastu direktorina ning sõja ajal teenis hävituspataljonis ja Eesti laskurkorpuses. Ta suri kõrges vanuses personaalpensionärina.
Trankmann oli paadunud kaardimängur ja pummeldaja ning seeläbi loomulik sihtmärk Nõukogude luurele.
«Salakuulajate ja agentide valimisel püütakse ära kasutada niisuguseid riigiametnikke, kelle juurest leitakse halbu kavatsusi, kas hasart või pillamine,» hoiatas juba 1930. aastal valminud analüüs venelaste luuretegevusest Eestis.
«Salaluure juhatajad hindavad neid tüüpe mitte kui usaldusväärilisemad, vaid kui äraostetavad, kes on raha eest valmis kõike korda saatma.»