Ott Toomet : riigieelarve vajab kahte tüüpi reserve
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tagada korraga eelarve tasakaal ja samas vältida suuri riigi kulutuste kärpeid on keeruline ülesanne. Seda aitaks saavutada kahe erineva riikliku reservi olemasolu.
Tänavustes eelarvevaidlustes on korduvalt rõhutatud kahte vastandlikku seisukohta. Esiteks, kogutud reserve (u 7 miljardit krooni) ei tohi praegu väikese majanduslanguse korral kasutada, see annaks riigi majanduspoliitika stabiilsuse kohta negatiivse signaali.
Teiseks, kuna eelarvetulud on tugevasti tsüklilised, siis peab valitsus majanduslanguse ajal reserve kasutama, sest tugevad eelarvekärped on veel kahjulikumad. Nagu sageli, on mõlemas seisukohas oma tõde. Probleemid tulenevad riigi tulude laekumise tsüklilisusest ning tasakaalustatud eelarve põhimõttest. Eesti on valinud maksustada suhteliselt kõrgelt tarbimist, vähem tulusid ja omandit. Nii ongi headel aegadel, kui võetakse laene ning need ka kulutatakse, riigi eelarvetulud suured. Rasketel aegadel, kui uusi laene ei võeta ning raha kulub vanade tagasimaksmisele, on tarbimine ning riigi tulud väikesed.
Niisugune tulude kõikumine tähendab tasakaalus eelarve korral, et headel aegadel soodustavad riigi kulutused niigi üle kuumeneda ähvardavat majandust, rasketel aegadel aga tõmbab riik kulusid kokku, majandust veelgi pidurdades ning vähendades sotsiaalkulutusi ajal, kui rahval neid kõige enam vaja on. Lisaks on ka hinnad, näiteks ehitushinnad, sageli protsüklilised. Ehk siis majanduskasvu ajal, kui riigil on palju raha ning sõlmitakse uusi ehituslepinguid, on ehitamine kõige kallim. Hää peremees nii ei käitu.
Alternatiivideks oleks muuta maksusüsteemi ja suurendada tulu- ning omandimaksude osa või hoopis loobuda tasakaalustatud eelarve põhimõttest. Need võimalused ei vasta aga praegustele poliitilistele valikutele. Kuidas oleks veel võimalik tulude tsüklilisuse probleemi leevendada? Pakun välja suhteliselt lihtsa lahenduse: nimelt on riigil tarvis koguda kahte tüüpi reserve. Esimesed oleksid nn puutumatud reservid, mida kasutatakse ainult erandjuhul. Teised oleksid aga «kasutamisreservid», mille vahendeid võib kasutada ka tavalise tsüklilise majanduslanguse korral.
Puutumatud reservid oleksid varud põhimõtteliselt samal otstarbel nagu praegune stabilisatsioonireserv. See on raha tagamaks, et pikaajaline jooksevkonto defitsiit või suur finantskriis meid rivist välja ei löö. See aitaks hoida meie usaldusväärsust nii rahaturgude kui liitlaste silmis. Kasutusreservid oleksid aga kasutamiseks. Häädel aastatel kogutakse sinna raha, et seda halbadel aastatel kulutada.
Kasutusreservide korral on vaja läbi mõelda raha kogumise ning kasutamise kord (senine «kasutuskord» on väga lihtne: raha lihtsalt ei kasutata). Häädel aegadel puutumatutesse reservidesse laekuv summa võiks olla võrreldav praegu reservidesse paigutatava rahakogusega. Samal ajal paigutatakse ka enamik eelarve ülejäägist kasutusreservi. Vaja on koostada laekumiste prognoosimise mehhanism, mis pikema aja jooksul on keskeltläbi õige. Samuti on vaja teada, mille jaoks võib ülelaekumisi jooksvalt läbi lisaeelarve kasutada. Näiteks ootamatult kiire palgatõusu perioodil võib olla vajalik tõsta töötajate palka kiiremini, kui aasta varem vastu võetud eelarve seda ette nägi.
Kolmandaks tuleb paika panna reeglid, kui palju võib kasutusreservi ühel aastal kasutada ning mis saab siis kui kasutusreserv on tühi. Hästi lihtne võimalus on lubada aastas kulutada mingi osa allesjäänud reservist. Nii ei saaks reserv kunagi päris tühjaks. Kui aga reeglid lubavad kasutusreservi täielikku tühjenemist, peaks käe puutumatu reservi järele sirutamine olema sama raske nagu praegu.