Jaak Aaviksoo ühitab lihtsama ligipääsu kõrgharidusele suurema nõudlikkusega

Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo Foto: Margus Ansu

Vastne haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo soovib lihtsustada kehvematest gümnaasiumidest pärit noorte pääsu ülikooli, samas tahab ta aga senisest nõudlikumat suhtumist tudengite õpinguisse.

Postimehe laupäevane huumorilisa Juurikas tsiteeris teie juttu valitsuse meililistis: «Muidu on Tartus tore. Olen tänulik, et erakond mu ülikoolilinna närve ravima suunas. Vaata, kuhu tahad – mitte kuskil pole ühtki klaasist ristikujulist objekti. Aju puhkab.» Kuidas siis tegelikult on? Tartu on vist teie jaoks kodune koht.
Ministriametit ainult Tartust küll pidada ei saa. Ei usu, et minu tegelik töö oleks kuidagi vähem Tallinnas kui teistel ministritel. Aga see, et ministeerium töötab Tartus, on minu arvates hea Eesti poliitikale ja avaliku halduse laialitõmbamisele.

Palju te tegelikult saate Tartus olla?
Esialgse plaani järgi oleks kaks tööpäeva Tartus, aga ega selles ei saa päris kindel olla. Tunnen ennast ikka tartlasena, aga tegelikku tööd on vaja ministri tasemel teha oluliselt rohkem Tallinnas sõltumata sellest, kus asub ministeerium.

Isegi IRLis on olnud haridus- ja teadusministeeriumi asukoha suhtes eriarvamusi, rääkimata Keskerakonnast. Mida teie ikkagi sellest asukohast siin Tartus arvate?
Ma ei arva, et see oleks kuidagi oluline küsimus haridus- või teaduspoliitikas.

Nii et see, kas ministeerium asub Tartus või Tallinnas, pole teie arvates tegelikult oluline?
Ütlesin enda arvates piisavalt selgelt, et haridus- ja teaduselus on tohutult palju olulisemaid probleeme kui ministeeriumi asukoht. Selle üle arutlemine võtab lihtsalt olulisematelt küsimustelt aega ära.

Millised on siis teie esimesed otsused või käsulauad haridus- ja teadusministrina?
Haridus ja teadus on pikaajalised protsessid, siin ei ole mõistlik tormakalt talitada ja pidevalt reformida. Ma arvan, et mingeid uusi, olulisi, radikaalseid otsuseid ei ole ma siiani teinud ja kindlasti pole vaja Eesti haridus- ja teadussüsteemi päris ümber ehitada.

Eesti haridus on rahvusvahelises võrdluses väga heal tasemel kõigis õppeastmetes, mis ei tähenda seda, et paremini ei saaks. Ka teaduses on meie tulemused, arvestades hilisajalugu ja tagasihoidlikku ligipääsu rahvusvahelisele teaduselule, olnud võrreldes lääneriikidega tagasihoidlikumad, aga samas on muljetavaldav see tempo, kuidas oleme lähenenud teaduses ja kõrghariduses tipule. See tempo on kindlasti kiirem kui enamikus Kesk- ja Ida-Euroopa riikides.

Teie haldusalasse jääb kogu inimese haridustee alates lasteaiast ja lõpetades professoriametiga. Milline neist lülidest on nõrgim ja millega tuleks tegeleda kõige aktiivsemalt?
Kõigis lülides on tugevusi ja nõrkusi. Päris selge on see, et vundament, mis laotakse nooruses, peab ülal hoidma kogu elukestvat õpet. Seetõttu on kõige olulisem alusharidus, seejärel põhiharidus, siis keskharidus ja nii edasi kuni doktorantuuri või professuurini välja. Selline loogika on kindlasti asjakohane ka Eesti hariduses.

Juba Tartu Ülikooli rektorina ei varjanud te oma huvi kõrgharidusdžunglis toimuva korrastamise vastu. Kas tuleks jätkata selle džungli pargiks muutmist ja kuidas seda teha?
Fakt on see, et erakõrgkoole jääb vähemaks.
Ega see kõrgharidusmaastik hästi hoolitsetud maastik küll ei ole. 30 kõrgkooli 1,3 miljoni inimese kohta on ikka palju küll. Ma ei ole kohanud kedagi, kes arvaks, et see on mõistlik.

Aga samasugune arusaamatu põhimõttelagedus valitseb ka õppekavade osas. Meil on üle 600 erineva õppekava, mille hulgast peab noor inimene valima. Kas selline õppekavade hulk on põhjendatud? Pigem on tegu kohati müügistrateegiaga, kohati võibolla akadeemiliste ambitsioonidega ja ma kardan, et neile ambitsioonidele ei pruugi olla alati professionaalset akadeemilist katet. Kõlava eriala nimetusega loodetakse lihtsalt noori ligi meelitada.

Tundub, et haridusametnike hammaste vahele on jäänud rohkem erakõrgkoolid ja osalt on see kindlasti ka põhjendatud. Aga kindlasti on ka avalikõiguslike ülikoolide juures probleeme – milliseid teie näete?
Eks need on samad kvaliteediprobleemid. Pole ju tähtis, milline on omandivorm - minu teada pole õppekavade akrediteerimisel kunagi ka omandivormist lähtutud. Eks neid nõrku kohti on eranditult kõigis kõrgkoolides.

Tõsi on muidugi see, et akadeemiline tase on kooliti äärmiselt ebaühtlane ja seda on näha ka õpiväljundites. Teadusõppes on rahvusvahelisel tasemel konkurentsivõimelisi õppekavasid suhteliselt vähe ja need on koondunud paari-kolme kõrgkooli.

IRL lubas enne valimisi tasuta kõrgharidust. Õppurite hulga vähenedes ja koolitustellimuse säilides jõuame ju niikuinii sellesse olukorda.
Iseenesest ei juhtu maailmas midagi, kõik on inimeste tehtud otsuste tulemus. Me näeme, et kõrgkoolide riigieelarvelistele kohtadele pääsevad valdavalt noored üksikutest kesktaseme õppeasutustest ja see hulk väheneb iga aastaga.

Eestis on üle 200 keskharidust andva kooli ja suure hulga riigieelarvelisi kohti täidab alla 100 keskkooli. Oleks väga pealiskaudne arvata, et ülejäänud koolides õpivad rumalad lapsed. Ju on tegemist õpitaseme ebaühtluse ja koolide suutlikkusega.

Seetõttu on mõistlik pakkuda kõigile võimalust alustada õpinguid kõrgkoolis uuelt lähtejoonelt. Niimoodi on noorel võrdsed võimalused sõltumata sellest, kuhu on satutud omandama kesk- või põhiharidust.

Kas siin ei peitu teie seisukohtades teatud vastuolu? Ühest küljest võiks kõrgharidusasutused pakkuda kvaliteeti ja sestap võiks neil olla võimalus valida välja vähem ja paremaid õpilasi, keda nad kooli võtavad. Teisalt soovite lihtsustada ülikooli pääsemist viletsast gümnaasiumist pärit õpilastele.
Ma näen vastuolu pigem selles, et ülikoolide tasuta kohtadele on raske sisse saada, aga veel raskem on ülikoolist välja kukkuda. Üliõpilasi peetakse kohati aastakümneid ja mulle on täiesti arusaamatu, miks maksumaksja peaks selle lõbu kinni maksma.

Ma ei ole kunagi öelnud, et tasuta kõrgharidus kõigile ja nii kaua kui keegi tahab – pigem vastupidi. Ülikoolidel ja teistel kõrgematel õppeasutustel tuleb nõudmisi oluliselt suurendada.

Kui aga üliõpilased saavad nende nõudmiste täitmisega hakkama, siis miks me peaks neile seadma veel täiendavalt mingeid kunstlikke takistusi? Lihtsam ligipääs ülikoolile ja samaaegne nõudlikkus ülikooli ja sellesse pääsenud tudengite suhtes ei ole minu arvates kuidagi vastuolus. Kui noor inimene suudab vaatamata keskpärastele keskkoolihinnetele ülikoolis korralikele hinnetele õppida, siis miks ta peaks hakkama õppemaksu maksma? Õppigu siis juba kõik need aastad kasvõi doktorikraadini välja ja seda maksumaksja toel.

Värskem haridus- ja teadusministeeriumiga seonduv teema on vene gümnaasiumide üleminek valdavas osas eesti õppekeelele. Eelkäija Tõnis Lukase ja ka mõnede meedias esinenud ametnike seisukoht paistab olevat, et üleminekuajale pikendust ei anta ja kogu lugu. Mida teie arvate?
Ei ole ju mõtet olla lihtsalt põhimõtte pärast jäik, aga tõsi ta ju on, juba 1993. aastal otsustati üle minna eestikeelsele keskharidusele. Kellelegi ei tohiks see üleminek üllatusena tulla ja koolid on pikka aega selleks üleminekuks valmistunud ja koostanud arengukavad. Neid on toetatud riigieelarvest ja minu teada olid kõik koolid veel eelmise aasta lõpus üleminekuks valmis.

Seoses valimiste ja energiliste poliitiliste üleskutsetega on 11 Tallinna ja 5 Narva kooli nüüd siis palunud üleminekule pikendust.

Olen palunud nüüd minna kohapeale ja vaadata, milles on probleemid. Need probleemid ei tohi olla poliitilised, need saavad olla seotud kas konkreetse eriala või aine õpetajate puuduse, õpikute, infrastruktuuri või muuga. Need asjaolud tuleb igal konkreetsel juhul välja selgitada.

Haridus- ja teadusministeerium püüab kindlasti jõudumööda kaasa aidata, et see üleminek saaks ikkagi 1. septembrist teoks. Kui see on aga tõesti ilmvõimatu, siis tuleb valitsus kokku ja otsustab, mida edasi teha.
Välistada ei tohiks ühtki otsust, aga ei oleks tark võtta poliitilist seisukohta, et ei, mitte mingi hinna eest, või teistpidi, et kui ei saa, mis siis ikka. Tuleb vaadata konkreetseid probleeme. Usun, et me leiame kõiki pooli rahuldava lahenduse.

Eestis on siiski ligi poolsada venekeelset gümnaasiumi ja lõviosal neist pole probleeme üleminekuga.

Teie eelkäija Tõnis Lukas tahtis sisuliselt vägisi läbi viia gümnaasiumireformi selle osa, mis toob endaga väikeste gümnaasiumide sulgemise. Kuna see ei õnnestunud, hakati seda läbi viima ümbernurga ja ülejõukäivate gümnaasiumiastme õppekavade abil. Kas te peate sellist riigigümnaasiumite moodustamist õigeks?
Põhiharidus peab olema kättesaadav kodu lähedal, pean seda väga oluliseks. Heal tasemel üldkeskharidust või kutsekeskharidust ei saa aga pakkuda igas külas, see on päris selge.

Arvan, et kvaliteedi esikohale seadmine ja kolm gümnaasiumiastme õppesuunda on põhjendatud. Kodu lähedus ei tohiks olla põhjendus, mis aitab kahandada nõudmisi kvaliteedile. Paraku on kvaliteedi tagamine väikestes koolides raske, kui mitte võimatu.

Samas on selle kvaliteedist rääkimisega meie õhukeses riigis minu arvates sageli see probleem, et räägitakse kvaliteedist, aga tegelikult mõeldakse kokkuhoiust. Meil on ka hea õppetasemega maagümnaasiume, aga seal on lihtsalt õpilasi vähe. Sellistel puhkudel pole tegelikult probleem kvaliteedis, aga kool läheb ikka kinni.
On igasuguseid erandeid ja ühe vitsaga löömine pole ilmselt asjakohane. Aga eks terve mõistus ütleb ka, et kui keskkooli ei jää enam ühtki õpilast, pole sellel pidamisel erilist mõtet.

Kuskil tuleb vastu ka see mõistlikkuse piir suuruse ja vajalike kulutuste vahel.

Me näeme neis väikestes gümnaasiumides, et seal on kohalik omavalitsus sunnitud kulutama gümnaasiumi ülalpidamisele suure osa vahenditest, mida saaks panustada põhiharidusse. Selle tulemusena kannatab ka põhikool.