Eestis on aastatel 1997-2008 õnnetuse tagajärjel surnud 100 000 kuni 14-aastase lapse kohta enam poisse ja tüdrukuid kui üheski teises OECD (Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon) liikmesriigis. Eestis õnnetuse tõttu surevate laste arv on kõige võrreldavam Mehhikoga, teised riigid jäävad juba kaugemale maha.
Aastatel 1997-2008 suri Eestis õnnetuse tagajärjel ligi 18 kuni 14-aastast last 100 000 lapse kohta, selgub värskest OECD raportist «Doing Better for Families». Eestile järgneb Mehhiko, kus samadel aastatel suri õnnetuse tõttu keskmiselt ligi 14 last 100 000 lapse kohta.
Õnnetuse tagajärjel hukkunud laste arv on viimastel aastatel enamikes riikides siiski tunduvalt vähenenud, nii ka Eestis. Kui võtta vaid aastate 2003-2008 keskmine, on Eestis õnnetuse tagajärjel surnud laste arv 100 000 lapse kohta vähenenud 11-le. Samas Mehhikos on see arv jäänud samaks ning neid aastaid vaadates ongi Mehhiko tabeli esikohal. Tabeli esirinnas on OECD liikmesriikidest veel USA (ligi 9) ja Uus-Meremaa (8).
Kui arvesse võtta riike, kes ei ole veel OECD liikmed, oleksid esirinnas ka Venemaa (2003-2008 aastatel keskmiselt 16 surma) ja Brasiilia (12).
Kõige väiksem on õnnetuse tõttu surnud laste arv Luksemburgis ja Itaalias (2-3 surma).
Vahel on põhjuseks hooletusse jätmine
Raportis on laste surmad kajastatud teema «Lapse väärkohtlemine» all, kuid siiski nenditakse, et vaid osa lapsi on õnnetusse sattunud vanema hooletuse tõttu. Teist osa õnnetustest ei saa otseselt ära hoida ja need jäävad hooldaja vastutusest välja.
Lapse väärkohtlemiseks nimetatakse igasugust käitumist lapsega, mis alandab tema füüsilist ja psüühilist heaolu, seab ohtu tema eakohase arengu ja tervisliku seisundi. Sinna alla kuuluvad lapse hooletusse jätmine, füüsiline või vaimne väärkohtlemine ja seksuaalne väärkohtlemine.
Lapse hooletusse jätmine on kõige sagedasem väärkohtlemise viis OECD riikides, kuid sellist väärkohtlemist on tihti kõige keerulisem tuvastada. Näiteks hõlmab hooletusse jätmine endas ebapiisavat järelevalvet, riiete ja toidupoolise nappust ning meditsiinilise abi ja hariduse mittevõimaldamist.
Väärkohtlemine puudutab väikest osa lastest, kes tihtipeale elavad vaeses peres, neil puudub hea ligipääs haridusele ja ka nende vanemad võivad olla madalama haridusega ja sotsiaalselt tõrjutud. Iga OECD riik on määranud piiri, millest alates tuleb laste kaitsmiseks sekkuda ja vajadusel vanemate tahtevastaselt last aidata kasvõi vanemlike õiguste äravõtmise teel.