Kaja Pino: tervisesportlase raskeimad meetrid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Evelin Ilves tõstatas oma arvamusloos «Kelle käes on meie keha juhtimispult?» (PM 17.10) kaks olulist teemat. Esimesel, paraolümpia väärtustamisel ma pikemalt ei peatuks, sest sellega tunduvad kõik päri olevat, küll aga tahaksin kaasa rääkida tervisespordi tähtsuse teemal. Eeskätt sellepärast, et artikkel sai üllatavalt palju kommentaare stiilis «mul on ju pere ja lapsed ja töö, millal veel trenni jõuab teha».
Väga tuttav jutt! Ka minul on pere ja lapsed ja töö ning trenni jõuan ma teha tunduvalt harvem, kui mulle endale meeldiks. Ehk siis peaaegu üldse mitte. Sõbrad nimetavad mind norides võistlussportlaseks, sest teen sporti peamiselt ainult võistlustel ning üks võistlus on järgmisele trenni eest. Ning Evelin Ilvese sporditegemistest lugedes olen minagi kadedusesegase imetluse ja enesehaletsusega mõelnud, et jah, mis temal viga, temal on ju rohkem võimalusi, raha ja aega spordiga tegeleda.
Aga enda vastu aus olles pean tunnistama, et kardetavasti ei teeks ma ka presidendiprouana rohkem trenni kui praegu. Küllap oleks mul ka siis tähtsaid toimetusi, veel tähtsamaidki kui praegu. Ja raha – noh, eks rahva ootus presidendiproua väljanägemisele oleks teine kui praegusele minule, nii et tuleks ikka rohkem riietesse ja välimusse investeerida, spordiklubi jaoks suurt midagi üle ei jääks. Vabandusi oskan ma leida praegu, küllap oskaksin seda ka presidendiproua rollis.
Siin ongi tõde. Enamasti on tervispordi tegemisel suurimaks takistuseks ning tervisesportlase raskeimaks katsumuseks esimesed sada meetrit – need, mis jäävad mugava diivani ja välisukse vahele. Neid meetreid on enamikul meist isegi vähem, kuid see ei muuda asja: me lihtsalt ei tõuse diivanilt ega lähe sporti tegema. Raha, aeg ja võimalused on enamikule meist siiski ainult mugavad vabandused, põhjendamaks iseendale, miks me ennast ei liiguta. Sest sisimas tunnistame ilmselt kõik selle vajalikkust – sellest ka need vabanduste otsimised ja protestireaktsioonid niipea, kui jutt tervisespordi vajalikkusele läheb.