Eesti viljakamaid abstraktsioniste Lola Liivat on juba lapseeast kiindunud vanasse väärikasse mööblisse, mitte moodsasse disaini, nagu võiks eeldada tema värvirõõmsaid lõuendeid imetledes.
Aeg väärikas interjööris
/nginx/o/2013/07/05/1875424t1hd3eb.jpg)
25. oktoober 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kunstniku sõnul kujundas ta 1960ndail oma uue korteri siiski moodsa mööbliga. Et sel ajal polnud poest eriti midagi saada, tuli kodu sisustus suures osas ise valmistada või teha lasta.
Näiteks maalis tarmukas naine elutoa seina õlivärvidega valge-punasetriibulise «tapeedi», mööbli aga tellis tuttavate tislerite käest. Muide, ühe tugitooli meisterdas toonane kunstikooli õpilane Mait Summatavet.
Peagi aga veendus Liivat, et tema hing on rahul ainult ajaloolise mööbli keskel elades, ja sõidutas tänapäevase kraami Võrumaale maakoju.
«Aastatega on mu huvi vana mööbli kui võrratu tarbekunsti vastu aina süvenenud. Minu veneaegsed huvitavamad unenäod olid tulvil nende esemete imetlemist. Kahju, et ma neis vaatemängudes mitte kunagi ei sattunud lossidesse, vaid uurisin ihaldatud ilusaid asju rikkalikes mööblihoidlates.
Ärgates olin õnnelik, et sain vähemasti kaunist und näha,» jutustab 80-aastane daam, kellele väikese tüdrukuna meeldis käia oma tädi väärtusliku vanamööbli äris Tartus Riia mäel. Ettevõtlik poeemand oli nooruses olnud sakste virtin ja küllap sellest ajast pärines ka tema arusaam tõelisest mööblist, mis kandus märkamatult üle ka tulevasele kunstnikule.
«Muide, mu onul oli Tartus Uue-Turu tänaval moodsa mööbli pood, kus rõhk Riiast tellitud uudseil tooteil. Aga mind need ei ahvatlenud,» meenutab Liivat. «Isegi mitte uhke ja hiilgav tammine pähklivineerist ustega kirjutuslaud, mille onu mulle kooli mineku puhul tõi – ega ta lihtsat asja poleks kinkinudki. Järgmisena sai ema söögitoa komplekti, kuhu kuulusid puhvetkapp, laud ja neli tooli.»
1944. aastal hävitasid Vene lendurid Lola Liivati lapsepõlvekodu Rakveres. Alles jäid vaid maapakku viidud üksikud mööbliesemed, lauanõud ja õmblusmasin Nauman – perekonna reliikvia, mis praeguseks juba üle saja aasta vana.
«Minu ema ostis selle masina Tartust oksjonilt kahe krooniga. Ta oli maalt linna elama asunud ja end üüritoas sisse seadnud, kui ühel päeval sattus koos sõbrannaga oksjonimajja just hetkel, kui enampakkumisele tuli õmblusmasin Nauman. Kuna ema armastas õmblustööd, siis ei saanud ta ükskõikseks jääda, ja kolmas haamrilöök kuulutas, et masin saab tema omaks.
Õmblusmasin saatis ema terve elu, ainult Siberis asumisel käis ta üksi. Praegu seisab Nauman minu toanurgas ja rõõmustab, kui ma temaga vahel kas või paar õmblust kokku lasen,» räägib kunstnik.
Teine tähtis asi Liivati kodus on klaver, tema praegust elamist ehib haruldane pianiino Dorpat. «Mul peab see instrument olema – palju ma temaga mängin, on iseasi, aga ta on mul kui elav sõber, kellega ma klahve sõrmitsedes justkui vahetan mõtteid,» selgitab naine.
Aastatuhande vahetusel kolis Lola Liivat Tartust oma sünnilinna Tallinna. Nüüd elab ta Järvel arhitekt Herbert Johansoni osalusel projekteeritud ja 1920ndate teisel poolel valminud elamu teisel korrusel. Avar korter annab omanikust kõneka pildi – maitsekalt paigutatud väärikat vana mööblit ilmestavad seinamaalingud, pildid ja fotod, peen portselan.
Iga mööbliese selles elamises võib rääkida oma loo. Näiteks kolm ilusat tooli päästis hakkaja naine Võrumaa talust. Kolmest risust tegid restauraatorid pilkupüüdvad istmed. Sohva omakorda ostsid nad aastakümneid tagasi abikaasaga Tartust komisjonipoest viie rubla eest – siis polnud vana mööbel veel eriti hinnas.
Mõne eseme on saanud ajalehekuulutuse kaudu. Suurepärast häärberis elu alustanud puhvetit reklaamis endine omanik kui hästi säilinut. Tõepoolest, kapp oli kaunis ja pakkuja nii sümpaatne, et armu või ära, meenutab Liivat ja lisab, et ta hakkaski mehest portreed maalima.
Aga kõige hinnalisemaks asjaks oma kodus peab kunstnik aegade sidet hoidvat perekonnapiiblit. Suursuguse nahkkaantega köite kinkis Sangaste kindral krahv von Berg Lola Liivati vanaisale abiellumise puhul. Nõnda pidas kuulus rukkisortide aretaja oma kutsarist lugu.
«Minu perekonda on kasvatatud selle jumalasõna varal,» osutab naine kaunilt korrastatud piiblile, kuhu on ka perekonnalugu kirja pandud. Vanu ja väärikaid asju peab austama.