Sirje Niitra: õnnistan mopeede

Sirje Niitra. Foto: Peeter Langovits

Vaadates telerist uudisklippi, kuidas Tartu kiirabi lasi oma uued autod kirikuõpetajal pidulikus harduses sisse õnnistada, jäin üsna nõutuks. «Mis asi see nüüd oli?» küsis ka abikaasa.

Kuhu edasi? Kas hakkame varsti kõik oma nelja-, aga miks mitte ka kaherattalisi «sõpru» õnnistama ja neile jumalaarmu paluma? Äkki asutaks kohe sellise teenuse, sest turgu paistab olevat ja pastoritelegi kuluks lisaraha kiriku remondiks ära?

Päris kindlasti reageeriks pakkumisele «Õnnistan mootorrattaid» hulk motohulle ja tõenäoliselt ka mõned tavasõitjad. Uhke värk ikkagi!

Ei tea, mida sääraselt õnnistuselt oodatakse. Kas seda, et kiirabiautod liikluses teistega kokku ei põrkaks, nagu pahatihti juhtub, või et abisaajad teel haiglasse vastu peaksid? Kui see tõesti aitaks, võiks ju paluda nii taevaseid kui maapealseid jõude, et mootorrataste ja mopeedidega vähem õnnetusi juhtuks.

Usuleige inimesena pole ma ehk kõige ­õigem isik sel teemal sõna võtma. Samas olen aru saanud, et usk ja kõik sellega kaasas käiv on püha asi, mida ei tohiks sellisel viisil labastada.