Mart Kadastik: meie aja kangelased

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mart Kadastik.
Mart Kadastik. Foto: .

Olin tõesti üllatunud, kui esmaspäeva hommikul nägin lehekandjat. Ta – vanem naisterahvas – tuli siiski, jalad ilmselt läbimärjad ja rampväsinud lumes sumpamisest.


«Ei ole hullu,» teatas naine rõõmsalt. «Elus on raskemaidki probleeme.»



Postimehe toovad tellija kätte kaks tuhat postiljoni üle Eesti. Paljud neist töötavad päevasel ajal veel kusagil mujal, varahommikuse töö eest teenivad nad paar tuhat krooni kuus. Küllap aitab see raha lahendada mõningaid probleeme. Ent kohusetunnet ei sünnita üksnes raha.


Veel üks näide.



Kui pühapäeval vallandus lumetorm, jäi mu tuttav arst kodus lumevangi. Tema kodu on linna lähistel, kuid nii palju eemal peateest, et sahk sinna ei sattunud. Õnnetuseks oli arst tol päeval koduvalves, mis tähendab seda, et iga hetk pidi ta olema valmis tööle sõitma. Juhul, kui mõni erakorraline haige vajanuks tema kirurgikätt.



Mis jäi üle? Arst püüdis mitmesaja meetri pikkust teejuppi ise lahti hoida. Kui ta aga ühes otsas labidatöö lõpetas, oli teine ots juba täis tuisanud. Tuli alustada uuesti. Niimoodi rahmeldas Eesti parimaid kirurge lumemöllus kümme tundi, kuni tema valveaeg lõppes. Ja kuivõrd tal ei avanenud võimalust ainsatki elu päästa, siis pole ka keegi talle selle pühapäeva eest tänulik.



«Nojah, üldiselt kena esitus,» kui kasutada tantsukohtunik Ants Taela sõnu.


Neid, keda tänada, on piisavalt. Muidugi võib ka kurjustada. Näiteks Eesti Energia, Eesti Raudtee, päästeameti või kommunaalametitega. Kuid põhjuseks, miks abi kohe kõigi hädalisteni ei jõudnud, pole hoolimatus. Põhjuseks on kas töötajate vähesus või tehnika puudus. Õhukesele riigile paks lumi ei sobi.



Kriisihetkedel ei ole inimesel aega teeselda end paremaks, kui ta tegelikult on. Siis tegutsetakse loomu sunnil. Ka teistest mööda kihutades. «Kui mul on parem auto, siis miks ma pean käpardite taga venima?» õigustasid kihutajad end netis.



Nähtavus oli kõigil ühesugune – olematu. Ja ka kõige parema maasturi juht ei tea, kuidas võib tema enesekindlale manöövrile reageerida kogenematum ees- või vastusõitja. Tagajärjed võivad olla hukutavad kõigile.



Üldistamine on kahtlane üritus, kuid tundub, et «paremate» autode roolis istuvad ka «paremad», edukamad  inimesed. Enamalt jaolt ärimehed.  Just nemad  peaksid looma uusi töökohti ja kasvatama eksporti. Nendest – mitte vapratest lehekandjatest ega ka arstidest – sõltub, kui õhuke või tüse on tulevikus Eesti riik.



Hakkab kõhe. Madal laup toob varem või hiljem kaasa laupkokkupõrke.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles