Risto Berendson: «pahade» võit

Risto Berendson
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Risto Berendson.
Risto Berendson. Foto: .

Kaks nädalat tagasi sai minu tuttavast kriminaalkurjategija. Alaealiste eestlastest vargapoiste sakutamise eest. Siis kui nood Kuressaares väikepoest pudeli Gabrieli likööriga jooksu panid ja ta sõbraga koos neile järele jooksis ja nad tänaval kinni püüdis. Karistada saamine oli iseenesest õige, sest sakutas ta vargapoisse tõepoolest. Ei peksnud, vaid tuuseldas.


Kuid sellest piisas, et kriimustada saanud silmaalusega vargapoiss järgmisel hommikul traumapunkti kõndis, endale «pindmistest vigastustest» rääkinud arstitõendi hankis ja kuriteoavalduse politseisse viis. Tuttav peab nüüd maksma riigile karistuseks 15 000 krooni. Lisaks kaotas ta jahimehena kolmeks aastaks relvaloa õiguse ja ei tohi selle aja jooksul kahest nädalast kauem välismaal viibida. Vargapoiss pääses karistuseta, sest läks järgmine päev kauplusse ja maksis näpatud likööripudeli kinni.



Narr lugu, aga mis teha. Miks ma seda lugu räägin? Sest minu jaoks on selles loos kaks poolt. Esimene ja olulisem on inimlik aspekt ehk eestlasliku eneseuhkuse hääbumine. Veel mitte väga ammu oli siinkandis kombeks mitte iga asja pärast kaebama joosta. Nagu ütles hiljuti minu hea sõber, kunagine niisama palju huligaan nagu iga teine tavaline koolipoiss, et kui vanasti ikka asja pärast sakutada said, siis teadsid, mille eest said. Ja ei hädaldanud.


Enam see kirjutamata reegel noorte seas ei kehti. Ma ei usu, et see on ohumärk ausa ja kange eesti mehe tüübi vaiksest väljasuremisest, kuid omamoodi sümboolne on see võrdlus küll. Kui vargal pole häbi politseisse kaebama minna, siis on mingid arusaamad ühiskonnas muutunud.



Ent sellel lool on teinegi pool. See on riiklik pool. Ma saan aru, et vargapoiste nahutamise eest peab seadusega ettenähtud korras karistama. Küsimus on, kuidas karistada. Sest nagu riigikohtu esimees Märt Rask on varem öelnud – karistuse määramisel peab lähtuma õigusest ja õiglusest. Selles loos unustas karistuse määranud prokurör ära selle viimase, minu meelest iga karistuse juures isegi olulisema osa. Ma ei hakka pakkuma, millised olid süüdistaja motiivid ebaproportsionaalselt karmi karistuse määramisel. Ma lihtsalt väidan, et igasugune ebaõiglus sünnitab uut kuritegevust.



Sest kui ülbusest pakatav vargapoiss sulle hiljem tänaval kahjurõõmsalt näkku irvitab, siis see on ebaõiglane. Siin ei loe hiljem ükski formaaljuriidiline eneseõigustus. Selle loo tegelik paharet pole juhtunust sisuliselt õppust võtnud. Veelgi enam, paar päeva pärast juhtunut sattusid samad vargapoisid aktsiooni ühes Kuressaare kaubanduskeskuses. Siis kui neist ühe jopevarrukast sinna salamahti pistetud pudel Laua viina kildudeks kukkus.



Mis on selle loo moraal, otsustagu igaüks ise.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles