Seda, kui palju Eestis jahituriste käib, teab vist üksnes vanajumal ise. Kahjuks pole tal aga kombeks teavet jagada ning ükski asutus või ametnik jahituristide üle arvet ei pea.
Eesti kiskjad ja sead meelitavad välismaa kütte
3. detsember 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siiski näitab tõusujoones taeva poole kerkiv välismaalastele väljastatud jahitunnistuste arv, et piiri tagant jõuab Eestisse üha rohkem kütte. Kui veel viis aastat tagasi andsid keskkonnateenistused välja 1910 välismaalase jahitunnistust, siis 2007. aastaks oli see arv kerkinud juba 4048ni.
Eestis korraldavad huvilistele jahte eraettevõtjad ja Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK). Ala populaarsusest annab aimu ka tõik, et näiteks Sinso jahimaja omaniku Elmar Meikupi sõnul ulatuvad broneeringud 2009. aasta lõpuni.
Soomlased esirinnas
RMK metsamajanduse osakonna jahimajanduse juhi Kalev Männiste hinnangul jõuab Eestisse kõige rohkem (37 protsenti) soome jahimehi. Kolmkümmend protsenti jahituristidest on eestlased ning neliteist protsenti sakslased.
Eestlaste puhul on tegemist tavaliste jahimeestega, kes peavad jahipaketi kasutamist mugavaks jahiviisiks küttimaks erinevatel aladel, või ka näiteks ettevõtetega, kes korraldavad sel moel firmaüritusi.
Mis tõmbab välismaiseid kütte Eestisse? Külalisjahiks on kaks mõjuvat põhjust: minnakse jahtima loomi, mida endi metsades pole, või lihtsalt jahiajad ei kattu ning võõrsil küttimine annab võimaluse jahihooaega pikendada.
Näiteks soomlasi tõmbab Eestisse metssiga, keda põhjanaabritel on tunduvalt vähem kui Eestis. Samal põhjusel tulevad sakslased siia põdrajahile. Karu- ja hundijaht on mujal Euroopas suures osas üldse keelatud.
Kuigi Postimehega vestelnud viis jahikorraldajat märkisid, et jahituristide arv on vaikselt tõusuteel, pole seis kõikjal siiski nii lilleline. Läänemaal Oru vallas juba Nõukogude aja lõpust jahte korraldava Hugo Petersoni väitel jääb kliente tasapisi vähemaks.
«Algul oli huvi suurem, sest välismaalased polnud Eestit peale Tallinna suurt näinud,» selgitas Peterson. «Siia tuleb see, kes tahab kogeda meie puutumata loodust, ja tundub, et ring hakkab täis saama.»
Hooajal käib Petersoni juurest läbi paarsada jahimeest, kellest ligi 70 protsenti on püsikunded. Teiseks tagasilöögi põhjuseks pidas Peterson ilmastikku, sest lumiseid talvesid on üha vähem.
Sinso jahimaja omaniku Meikupi hinnangul on turistide huvi suurkiskjate, eeskätt karu vastu suur. «Ka hundi ja ilvese vastu tuntakse huvi, aga neid saab lasta ainult lumisel ajal, kui on jälgi näha,» selgitas ta. Seetõttu on suurkiskjate jaht justkui spordiloto, mida on keeruline ennustada.
Karu ja hundi puhul annab riik loa nn nuhtlusisendite küttimiseks ning neil on maakonniti limiidid. Kui piirkonnas on näiteks lubatud lasta neli hunti, siis kehtib reegel «kes ees, see mees» ja sellises olukorras pole võimalik välismaisele jahihuvilisele midagi lubada.
Nii mõnelgi korral jäävadki turistid tühjade kätega. «Jaht ei käi nii, et tõmbad külmkapi ukse lahti ja võtad,» rääkis Meikup. Ja ega kõik tahagi tingimata pauku teha. «Päris mitmed kliendid on teinud suurtest loomakarjadest pilte ning jätnud looma laskmata. Nad naudivad metsikut looma, kes ei tea, et teda jälgitakse.»
Kulukas lõbu
Jahimeeste rahalised väljaminekud ulukijahile sõltuvad trofeest. Näiteks maksab kitse küttimise luba paarsada krooni, samas kui veristatud sokk võib rahakotti tühjendada mõne tuhande krooni võrra.
«Uhkemad hirvesarved võivad Eestis maksta ka kuni seitsekümmend tuhat,» tõi Männiste näite. Välismaal pole tema sõnul ka imekspandav, kui hirve sarvede eest käiakse välja pool miljonit krooni.
Männiste sõnul hõlmavad ulukite hinnad looma küttimist ja trofeed, milleks on sarved, nahk, kihvad jne. Liha jääb enamasti jahipiirkonnale, kes müüb selle edasi hulgiostjatele.
Kusjuures selleks, et jahil osaleda, ei pea olema tingimata suurte kogemustega kütt. «Kõik on kord alustanud ja noored jahimehed võivad aastaid käia jahil ajajana, enne kui neile relv kätte antakse,» rääkis Meikup. Ta märkis siiski, et juba relva omamine nõuab teatud eeldusi ja oskusi. Iga jahi alguses instrueeritakse osalejaid üldisest korrast, jahi ohutusest ja lastavatest ulukitest.
Milleks tappa metsloomi? Männiste põhjendas küttimise vajalikkust väitega, et jahipidamine kaitseb majanduslikke huve, millest inimene sõltub.
Näiteks tõi ta metsa ja põllukahjustused. «Loomi ei või liiga palju olla, kuna muidu võib ühel hetkel saakloomaks saada inimene,» rääkis ta. «Linnadele me ju aeda ümber ei ehita.»
Hinnad
Jahiloomade hinnad RMKs
• Üle 7 sarveharuga põdrapull – 8000 krooni
• Kuni 7 sarveharuga põdrapull – 4000 kr
• Põdralehm – 4000 kr
• Põdravasikas – 2000 kr
• Üle 9 sarveharuga hirvepull – 10 000 kr
• Kuni 9 sarveharuga hirvepull – 4000 kr
• Hirvelehm – 2000 kr
• Kult, põrsasteta emis – 1250 kr
• Kesik (1–2 a vana siga) – 500 kr
• Põrsas – 200 kr
• Isane metskits – 500 kr
• Emane metskits – 200 kr
• Metskitsetall – 100 kr
Hinnad ei sisalda uluki liha, mis müüakse eraldi.
Allikas: Riigimetsa Majandamise Keskus
Eestis jahil
Välismaalastele Eestis antud jahitunnistused
Aasta Arv
• 2003 – 1910
• 2004 – 2400
• 2005 – 2670
• 2006 – 3424
• 2007 – 4048
Allikas: keskkonnaministeerium
----------------------------------------------------
Arvamus
Tiit Tammsaar, Eesti Jahimeeste Seltsi juhatuse liige:
Meil on Eesti-Soome jahiseltskond, kellega käime nii Soomes kui ka siinsamas Eestis jahti pidamas. Jahituristina olen käinud ka Austrias musta mägilammast küttimas. Mina trofeejahimees ei ole, aga korralikud sokusarved, seakihvad ja ilves on olemas. Olen pigem loodusenautija ning lähen metsa närve puhastama ja loodusega suhtlema.
Jahipidamine on üks vaba aja veetmise viise ja need, kes ütlevad, et looma tapmine on vale, ärgu siis söögu ka puuris peetud kana või siga. Ainult taimetoitlased võivad sel teemal sõna võtta. Küttimine on üks vanemaid elukutseid.