«Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.» See, meie tegeliku rahvuseepose alguslause, sobib suurepäraselt iseloomustama aega üheksakümmend aastat tagasi, kui Eestis kuulutati välja oma riik ja loodi riigiraamatukogu. Nende sündmuste tähenduse mõistmiseks tuleb alustada kaugemalt.
Kultuur on kommunikatsiooniaktide jada ja kommunikatsioonilaadi erinevused on sama tähtsad kui tootmislaadi erinevused. Suulisel kultuuril rajanevas ühiskonnas talletati ja anti põlvest põlve edasi tohutul hulgal teavet. Kuid kirjaoskus suurendas kumulatiivse teadmise, eriti abstraktset laadi teadmise tekkevõimalusi, sest muutis niihästi kommunikatsiooni olemust silmast silma kontaktidest avaramaks, kui ka laiendas informatsiooni talletamissüsteemi. Enam ei valitsenud inimese intellektuaalset elu mälumahu probleem. Kirjaoskus soosis kriitilise tegevuse, seega ratsionaalsuse ning loogika edenemist. Kirjapandud diskursust sai põhjalikumalt analüüsida ja inimene hakkas uurima staatilist «teksti» dünaamilise «lausungi» asemel.
Suulistes kultuurides toimib homöostaas: suhtlusgrupp kas võtab verbaalse suhtluse käigus tekkivad loendamatud mutatsioonid omaks või kaovad need ühelt põlvkonnalt teisele üleandmise käigus jäljetult. Kui grupp uuenduse omaks võtab, siis kaldub ta kustutama selle individuaalse eripära pitserit. Kui näiteks mõni joruba töötaks juhtumisi välja uue arvutamisviisi, siis sõltuks tema loomingulise saavutuse püsimajäämine pärast ta enda surma eeskätt selle «kasulikkusest». Tegu on nüüd-või-mitte-iialgi tüüpi juhtumiga: pole võimalik, et tema avastus kunagi hiljem heaks kiidetaks, sest puudub teadmiste varasalv, kust järeltulijad selle võiksid leida.
Ülestähendamise võimalus avas ukse individuaalsele loomingule, muutis järsult üksikisiku staatust. Sellest ajast on tsivilisatsioon seotud isiksuse ja individuaalse loomingu ideedega. Leiutamine saab igapäevaseks, ajalooprotsessi kiirus kasvab järsult.
Kirjaoskusega ühiskondi, kus raamatud ja raamatukogud võimaldavad üksikisikul pääseda eri kultuuridest ja eri ajastutest pärinevate teadmisteni nii deskriptiivsete ülevaadete kui ka abstraktsete skeemide kujul, iseloomustab alternatiiviteadlikkus. Ent asi pole pelgalt teadmises, et ollakse avatud avaramale mõjudeskaalale. Pigem on asi selles, et alternatiivide esitamise vorm teadvustab inimesele erinevusi, sunnib teda vaagima vasturääkivusi, teavitab teda väitluse «reeglitest», sunnib välja arendama süllogistliku loogika. Ja vormi määratleb kirjasõnaline ehk kirjutatud laad. Kui ütlus on kirja pandud, saab seda uurida hoopis üksikasjalikumalt, niihästi osakaupa kui ka tervikuna, nii tagant ettepoole kui ka eest tahapoole, nii kontekstist väljakistult kui ka tausta asetatult. Kõne ei ole enam aheldatud «sündmuse» külge, vaid muutub ajatuks. Samuti pole see seotud isikuga: paberil muutub see abstraktsemaks, ebaisikulisemaks.
Nii nagu kõne ei asenda žesti, ei asenda kirjasõna suulist kõnet. Aga see lisab tähtsa mõõtme enamikule sotsiaalsest tegevusest. See kehtib eriti poliitilise ja õigusliku elu puhul. Silmast silma suhtlev grupp ei vaja kirjaoskust, sugulaste suhtlemine on suuline ja tihti mitteverbaalne. Bürokraatia kasv sõltub suurel määral võimest kirjaliku kommunikatsiooni kaudu suhteid kontrollida.
Kirja kasutuselevõtt ei mõjutanud mitte üksnes värbamismeetodit ja ametialaseid oskusi, vaid lausa ametnikurolli olemust. Suuliselt suhtlemiselt kirjalikule ülemineku tagajärjel hakati osutama vähem tähelepanu kohtumistele, toimusid need siis vestluse või audientsi vormis või rahvapidustustena, mille roll oli kuulekussidemete uuendamine.
Kirja tekkimise järel sai võimalikuks suurejooneliste templite, niisutusvõrkude ja teiste riiklike rajatiste ehitamine. Piktograafilist kirjaviisi, mis kujunes esmalt välja Mesopotaamias neljanda aastatuhande lõpul, ei kasutatud algul müütide ja rahvajuttude üleskirjutamiseks, vaid administratiivse ja majandusliku sisuga dokumentide jaoks, mida on leitud kõikjalt Babüloonia templitest ja paleedest – sellesse valdkonda kuulub kolm neljandikku kõigist teadaolevatest kiilkirjalistest inskriptsioonidest, mille koguarv on umbkaudu 150 000.
Egiptuses tasuti maksud natuuras ja ladestati kuninga aitadesse. Kõik niiviisi kokku kogutud kaubad – vili, kariloomad, vein ja lõuend – on arvetele kantud võrdselt «tööna». Teisisõnu, need on seatud täpselt samale alusele teoorjusega, mille põhjal Egiptuse elanikke, vaarao pärisorje, kutsuti püramiidi ehitama või kanalit puhastama. Sel moel saab arvepidamissüsteemi kasutada üldistatud samaväärsussüsteemi väljatöötamiseks isegi üldtunnustatud vahetusväärtuse puudumisel.
Kirja tekkimine tõi kaasa linnriikide ja impeeriumide kujunemise, st märkimisväärse arvu indiviidide kaasamise teatavasse poliitilisse süsteemi ning nende paigutamine kastide ja klasside astmestikku. Tüüpiline areng, mis toimub kirja tekkimise hetkel Egiptusest kuni Hiinani välja, näib kinnitavat: kiri soosib pigem inimeste ekspluateerimist kui nende harimist. Prantsuse antropoloog Claude Lévy-Straussi hinnangul on kirja kasutamine omakasupüüdmatutel eesmärkidel, vaimse ja esteetilise rahulduse saamiseks, teisejärguline tulemus, ja väga sageli taandub seegi esmase funktsiooni võimendamisele, õigustamisele või varjamisele.
Euroopa riikide süstemaatiline kohustusliku hariduse poliitika, mis kujunes 19. sajandi jooksul, käis käsikäes sõjaväeteenistuse laiendamise ja proletariseerumisega. Armeed vajasid nõudes kirja- ja arvutusoskust hierarhia kõige madalamate tasemeteni välja. Küünikud ironiseerisid, et allohvitseridel on isegi vajalikum olla kirjaoskaja kui ohvitseridel. Ütlus, et need olid Preisi koolmeistrid, kes võitsid Prantsuse-Preisi sõja, peegeldab muutust, mis toimus poole sajandi jooksul – Wellingtonile omistatakse märkus, et Waterloo lahing võideti Etoni mänguväljakutel.
Kiri on hädavajalik riigivõimu tugevdamiseks. Kõik peavad lugeda oskama, et võim saaks öelda: keegi ei tohi seadusest üle astuda. Tuletagem meelde Nõukogude Venemaa kirjaoskamatuse kaotamise kampaaniat.
Arvud alluvad samasugustele reeglitele nagu teisedki sõnad. Babüloonia matemaatika areng tulenes tollal välja töötatud kirjasüsteemist. Kirjutamise ja arvutamise seos kehtib isegi algelisel tasemel. Briti antropoloog Jack Goody jutustab, et Ghaana põhjaosas asuva lodagaa (LoDagaa) hõimu poisid, kes ei käi koolis, loendavad küll väga vilunult suurtes kogustes rahana käibivaid kaurikarpe – nad said selle tööga tihti temast kiiremini ja täpsemini hakkama –, jäävad aga hätta korrutamisel. Mitte et neil korrutamisest üldse aimu polnuks: nad taipasid küll, et neli viiest kaurikarbist koosnevat kuhja annavad kokku kakskümmend kaurikarpi. Ent neil ei olnud peas ees tabelit, mille abil arvutada välja keerulisemaid korrutisi. Lahutamise ja jagamise puhul oli kontrast veelgi märgatavam.
Lahutustehteid saab teha ka suuliselt, ehkki keerulisemate tehete puhul on see raske, jagamine aga on oma olemuselt kirjalik menetlus. Erinevus ei tulene siin niivõrd mõtlemise või vaimu iseärasustest, vaid suhtlusaktide mehaanikast. Suhtlemine ei pruugi tingimata olla inimestevaheline, vaid võib tähendada ka «iseendaga rääkiva» – arvutava või sõnadega mõtleva – indiviidi sisimas toimuvat tegevust.
Tagasi vaadates võime öelda, et rikkuse akumuleerimiseks oli vaja sunnivahendeid kasutavat riiki, mis saab tekkida ja püsida vaid kirjakultuuri najal. Kui käibevahendina toimivad kaurikarbid, on raske varandust korraga kaasa võtta – ei jõua tassida. Metallmündid oli samm edasi. Siis tuli paberraha, mida võib hunniku kohvrisse panna. Või kartulikotti, nagu sõja järel tegid kassapidajad röövlite petmiseks, kui tõid pangast palgaraha. Muidugi, üleminekuteaegadel võis ka varast ilma jääda – mäletan noorusest jutte, kuidas selle või teise vanaisa oli tsaariaegsed kuld- ja hõberahad vahetanud paberiks, ja kuidas pojapoeg kiristas seda meenutades hambaid.
Loomaliigi arvukus oleneb otseselt kehamõõtmetest – ninasarvikuid on vähem kui suslikuid. Säärane vastavus on üldkehtiv ja kõik imetajad hiirtest vaaladeni alluvad sellele reeglile. Kui inimene asuks samal gradatsioonisirgel, siis elaks maailmas vaid pool miljonit inimest. Kiri, riik ja raha on aga selle kitsenduse kõrvaldanud ning inimkond on kümme tuhat korda arvukam kui tema kehasuuruse järgi tohiks oletada. Inimeste arv on jõudsalt kasvanud koos üldise jõukuse ja komfordi lisandumisega. Paarsada aastat tagasi unistati seitsmepenikoormasaabastest ja lendavast vaibast. Need on nüüd olemas autode ja lennukitena. Unistati mütsilotust, mille maha viskamisel kõrtsmik ei nõua arve maksmist, vaid koogutab tänades. Tehtud! – sest mida muud on krediitkaart ja SMS-laen. Loetelu võiks lõputult jätkata.
Ebavõrdsus ei ole kadunud, mõnel on rohkem, kui ta ära süüa jaksab. 2006. aasta lõpus oli maailmas 9,5 miljonit dollarimiljonäri. Võrdluseks – 10 000 aastat tagasi, enne anastavale maaviljelusele üleminekut, kui inimesed tegelesid küttimise-korilusega, oli kogu Maa rahvastik viis miljonit. Niisiis on praegu dollarimiljonäre kaks korda rohkem kui tollel, mitte väga ammusel ajal, üldse inimesi oli.
Eesti on rikas maa ja siin elab – maailma mastaabis – jõukas rahvas. 1918 loodud Eesti Wabariigi riigiraamatukogu on parlamendiraamatukogu, mille esmane ülesanne on tagada riigikogu, presidendi kantselei, valitsuse ja riigiasutuste infoteenindus. Kui praegu ongi teatav majandussurutis – nagu kõikjal –, siis aitab siia kogutud vaimuvarandus meeles pidada, kui tagasihoidlikult on inimkonnal tulnud alustada.