Analüütik Ain Aaviksoo leiab, et raviraha probleemi kõige mõistlikum lahendus lähemas tulevikus on võtta kasutusele haigekassa reservid.
Ain Aaviksoo: kust võtta haigekassa puuduv miljard?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Haigekassal on tuleval aastal miljard puudu. Haigekassa nõukogu andis juhatusele ülesandeks otsida sellele katet maa alt ja maa pealt. Välja on käidud igasugu vanu ideid, millel kõik needsamad puudused mis varemgi, kuid nüüd tunduvad need ahvatlevamad, sest häda on palju suurem.
Tervisevaldkonna inimesed peavad töövõimetushüvitisi raviraha suurimaks vaenlaseks – need moodustavad igal aastal umbes 17 protsenti ravikindlustuse eelarvest ehk 2,5 miljardit krooni 2008. aastal. Põhjendus, et haiguse tõttu ravil olles saamata jäänud palga hüvitamine on pigem sotsiaalabi kui ravitegevus, on iseenesest õige.
Vildakas on aga eeldus, et tööandjate poolt ravikindlustuseks makstav 13 protsenti palgast ongi mõeldud ainult ravimiseks. Tegelikult võeti 1990. aastate algul ametiühingute juures asunud töövõimetushüvitiste maksmise ülesanded haigekassadesse «ajutiselt» üle arvestusega, et küll hiljem mingi püsivam lahendus leitakse.
See oli üks tõsine argument, miks esialgu rahandusministeeriumi pakutud 6-protsendine maksemäär lõpuks ikkagi 13 protsendini läbi räägiti. Nüüd on kõik erakonnad aru saanud, et kui haigekassalt töövõimetushüvitiste maksmise kohustus täielikult ära võtta, siis ei ole mõeldav ka praeguse maksumäära säilitamine. Teisisõnu on nii väga keeruline tervishoiule raha juurde saada.
Aga kas on võimalik, et tööandjad osaliselt kohustuse enda kanda võtavad? Või töötajad ise? Vaid seitse (sh Eesti) Euroopa ühtse majanduspiirkonna 32 riigist ei maksa tööandja töötajale viimase haigestumisel palka edasi. Palga säilitamise kohustus (tavaliselt vähendatud määraga) esineb kahest päevast Leedus kuni kahe aastani Hollandis, kuid on alati kombineeritud mingisuguse sotsiaal- või erakindlustuse toega. Kui osaliselt vastutus inimese kanda jätta, siis leiab võrdluseks Euroopast 12 riiki, kus kaks või kolm esimest haiguspäeva jäävad hüvitiseta.
Ühtegi ideaallahendust töövõimetushüvitiste kohta pole võimalik Eestisse üle võtta, sest sotsiaalkindlustus on üks suur tervik. Igasugune muutus mõjutab üht või teist osapoolt – elanikke kasusaajana, tööandjaid rahastajana ning riiki ümberjagaja ning huvide tasakaalustajana.
Kokkuleppele jõudmise keerukust tõestab tõsiasi, et haiguslehtede maksmise kohustuse ümberjagamine on olnud kolmepoolsete läbirääkimiste päevakorras 90ndate keskpaigast, seda nii rahaliselt headel aegadel kui ka majanduslikult halbadel 1998.–1999. aastal.
Seega oleks ääretult rumal hakata midagi muutma niivõrd keerulise tasakaaluga masinavärgis pelgalt 2009.–2010. aasta eelarveaugu lappimiseks. Muidu saame sarnaselt valimislubadustega lahenduse, mida paari aasta pärast tuleb piinlikkustundega hakata tagasi võtma. See õõnestab märgatavalt riigi usaldusväärsust.
Kui riik soovib osa oma kohustustest ümber jagada, siis tuleb hoolega kaaluda, arvutada ja arutada, kuidas uus habras tasakaal saavutada. Rasked ajad võivad soodustada kõigi osaliste mõistvat suhtumist, kuid riigi ajutiste valitsejate jõuga kehtestatud, kuid läbimõtlemata muudatused seda ei pälvi (ja ilmselt põhjusega).
Arvestades eri poolte huvisid, tundub teoreetilises plaanis tõepoolest mõistlik, kui vastutus ja kontroll terviserikke pärast töölt puudutud päevade üle on jagatud kõigi vahel. Tööandjal võiks tekkida suurem huvi töötajate tervise eest hoolitseda. Samuti on tööandjal koos kollektiiviga puudumise põhjendatuse kontrollimiseks palju enam võimalusi kui haigekassal. Riik saaks seda soodustada erisoodustusmaksu kaotamisega. Erakindlustus võib olla huvitatud niisuguse «turu» tekkides osaliselt riske hajutama.
Niisiis on praeguses olukorras väga asjakohane töövõimetushüvitiste probleemi käsitleda, aga kindlasti laiemalt nii sisulises kui ajalises kontekstis. Näiteks arutab valitsus parasjagu ka töövõimetus- ja kutsehaiguskindlustust, mida samuti tööandjad-töövõtjad mingil kujul rahastama peaksid hakkama.
Kümne aasta jooksul ei ole selleski küsimuses suudetud sotsiaalset kokkulepet sõlmida. Lootus, et see lahendab üldhaigestumisega seotud töövõimetushüvitiste probleemi, on asjatu. Küll aga vaatavad sotsiaalpartnerid seda samas kontekstis, sest kulud tuleb neil kinni maksta nii või teisiti. Sestap tuleks kindlasti analüüsida, kuidas niisugused muutused mõjutavad tööturu osaliste käitumist.
Tundub, et lühikest aega saab raviraha probleemi kõige mõistlikumalt lahendada ikkagi tasakaalukalt haigekassa praegust reservi kasutades. Töövõimetushüvitiste probleemi saab lahendada ehk kahe–kolme aasta perspektiivis, kui vahepeal mõistus ja läbirääkimisoskused kõvasti appi võtta. Nõustudes europrojekti üldrahvaliku tähtsusega, ei pea õigeks haigekassa kui avaliku sektori parima ja läbipaistvama finantsdistsipliiniga asutuse karistamist õigel ajal raske võitlusega säilitatud reservidest ilmajätmisega tähtsate tegevuste rahastamisel.
Kaugemas perspektiivis tuleb nii või teisiti kaaluda ja avalikkusega ausalt läbi rääkida töötajate maksustamisel põhineva ravikindlustuse põhimõtteline jätkusuutmatus euroopaliku kvaliteedi ja kättesaadavusega tervishoiuteenuste tagamisel (isegi kui see on kõige kuluefektiivsem). Asjaosalistele peaks see teada olema juba Praxise 2005. aasta analüüsist, milles järeldasime, et tööjõu maksustamisel põhinev süsteem ei ole kauges perspektiivis jätkusuutlik. Selle vastuolu lahendus seisneb lisaraha toomises tervishoidu.
Jääb vaid küsimus, kas seda tuleks teha suurema hulga ühisraha ümberjagamise teel (loe: riigi maksutulude suurendamine) või igaühe isiklikule vastutusele apelleerides (loe: erakindlustus). Need on aga maailmavaatelised valikud, mida tehakse tavapäraselt kord nelja aasta jooksul riigikogu valimistel. Mina loodan, et järgmisel korral Eesti elanikele niisugune valik ka antakse.
--------------------------------------------------------------------
Kommentaarid
Eiki Nestor, riigikogu liige, endine sotsiaalminister:
Inimeste omavastutuse määr meie tervishoiukuludes on kõrge. Kogu kuludest katab ravikindlustus 65 protsenti, inimesed ise 25 protsenti ja avaliku sektori muudest kuludest kaetakse 10 protsenti. Inimeste omavastutuse määra tõsta ei oleks õige.
Küll aga tasub arutada muudatust, mille alusel haigestumise korral jätkaks tööandja palga maksmist näiteks esimese viie haiguspäeva eest ning alles seejärel läheks see kohustus üle ravikindlustusele. Tulu tõuseks sellest eelkõige seetõttu, et tööandjatel tekiks huvi töötingimuste vastu selles osas, mis põhjustab lühiajalist töövõimetust. Kõikvõimalikud külmetushaigused näiteks.
Siis me muudaks töövõimetushüvitistele tehtavaid kulutusi väiksemaks, mitte ei teeks oludest tingitud lõikeid. 80 protsendi muutmine 60-protsendiliseks kedagi tervemaks ei tee.
Tarmo Kriis, Eesti Tööandjate Keskliidu juhataja:
Ettepanek, et tööandjad võiksid maksta esimeste haiguspäevade eest, ei ole iseenesest uus. Seda on aegade jooksul, kui haigekassa eelarve on kriitilises seisus, ikka päevakorda tõstetud, ja ettevõtjad on olnud sellele plaanile üsna selgelt vastu. Ettevõtjad ootaksid, et vastutust ravikindlustuse eest hakkaks kandma ka töövõtjad, kes praegu reaalset panust ravikindlustussüsteemi ei anna.
Kui esimeste haiguspäevade eest peaksid hakkama maksma tööandjad, kes nagunii maksavad sotsiaalmaksu, oleks tegu maksukoormuse tõusuga. Euroopa kontekstis on meil sotsiaalmaks, mille osa ravikindlustusmaks on, väga kõrge ja pärsib eeskätt heade ja kõrgepalgaliste töökohtade loomist. Kuna haigestumine, mis ei ole tingitud töökeskkonnast, on siiski töövõtja oma risk, peaks esimesed haiguspäevad enda kanda võtma töövõtja.
Kui me räägime riiklikust ravikindlustusest mujal maailmas, siis on üsna tavaline, et ravikindlustust hakatakse maksma neljandast päevast. Iseasi on, kas praegune ravikindlustuspõhimõte, kus töövõtjale kompenseeritakse 80 protsenti sissetulekust, on ikka mõistlik.
Kui vaatame hüvitise määrasid mujal Euroopas, siis enamasti makstakse kas 70 protsenti või vähem. Meil Eestis on aga tekkinud ootus, et ravikindlustussüsteem peaks hüvitisi maksma väga kõrgel tasemel. Kompensatsioonimäära langetamine võib praegust eelarveprobleemi haigekassa jaoks vähendada.
Kui rääkida lisakindlustusest, siis tööandjale on töötaja kindlustamine komplitseeritud, sest sellisel juhul peaks tööandja maksma ka erisoodustusmaksu.
Mina teeksin sellise ettepaneku: kui soovitakse seda teed minna, et esimesel kolmel päeval haigekassa ei hüvita kulusid, siis tuleks jätta see tööandja ja töövõtja kokkuleppe kohaks kas kollektiivlepingute või individuaalsete lepingutega ja anda tööandjale võimalus kindlustada töötaja tervis maksuvabalt.
See oleks mõistlik kompromiss, sest enamasti püütakse firmades töövõtjale selles küsimuses vastu tulla. Praegu keskendutakse liialt konfliktsematele lahendustele, kus mõlemad pooled kaitsevad oma positsiooni ega kavatse sellest taganeda.