Riia Stradinsi Ülikooli politoloog Veiko Spolitis tõdeb, et üleilmne majanduskriis üllatas avalikkust. Hoolimata asjatundjate hoiatusest elas Läti praegune võimueliit nagu kolm põrsakest tuntud muinasjutus.
Veiko Spolitis: muinasjutumaailma lõpp
15. detsember 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast 2006. aasta võimuladviku varastatud valimisi sarnanevad Läti valitsuse teated aina rohkem endise NSV Liidu võimukandjate avaldustega, kus välistele kuulajatele on mõeldud teistsugune info kui sisetarbimiseks. Tänavu septembriks jõudis rahandusminister arusaamisele, et Lätis siiski tuleb luua reservfond.
Kui Eesti riigikogu liikmed arutasid suvel 2008. aasta lisaeelarve muudatusi, oli Läti võimuladvik hõivatud referendumikampaaniatega. Alles septembri lõpus ütlesid Läti võimuladviku esindajad viimaks ka avalikkusele, et seoses maailma majanduskriisiga saabuvad rasked ajad ka Lätisse. Selle asemel et nagu ELi riigile kohane, plaanipäraselt lahendada päevapoliitilisi küsimusi, on poliitikud endise peaministri Aigars Kalvītis sõnadega öeldes lihtsalt üksteisele ära teinud. Kohtumisel Läti Ülikooli tudengitega teatas Kalvītis, et päevapoliitika eest vastutavad ametnikud ja ärategemine olevatki poliitika sisu!
Kuigi 2007. aasta detsembris lahkunud peaminister on põllumajandusülikoolis majandushariduse saanud, kuulas ta suurema osa ajast senist vähemuskoalitsiooni liiget ja praegust sideministrit Ainārs Šlesersit, kelle lööklause ülekuumenenud majanduskliimas oli: «Gaas põhja!»
Praeguse võimuladviku vastutustundetu ja majandusreegleid mittearvestav poliitika on viinud Läti riigi sama hästi kui pankroti lävele. Sellest söandab avameelselt ja Läti kaitsepolitseid kartmata rääkida varem Maailmapangas töötanud ja Rahvaerakonnast välja heidetud endine majandusminister Aigars Štokenbergs.
Peaminister Ivars Godmanis on võtnud omaks tööhooliku ameti ja seega täidavad ülejäänud valitsuse liikmed vaid statisti rolli. Viimase kahe kuu jooksul on ligipääs peaministrile piiratud ja ta põhjendab seda oma ülitiheda töögraafikuga.
Kui aga tavainimene kuulab raadiot ja kuuleb peaministrit harjumuse kohaselt siiani pidamas DJ ametit Raadio SWH lainetel, siis arvab ta vahest, et asjad riigis polegi nii hullud.
Mahajäänud seadused
Korruptsioonijuhtumid ja poliitikute väärteod, mis Põhjamaade ja Eesti inimesi võpatama panevad, on teinud Läti maksumaksjad tuimaks. Mõnikord on tunne, et kõigile karistuse ära teeninud poliitikutele lihtsalt ei jätku vangis kohti.
Riigi põhiseaduslikud alusseadused – erakondade rahastamine eelarvest, tulude kohustuslik deklareerimine – on siiani puudulikud ja hoogustanud korruptiivselt korporatiivse Läti poliitmajandusliku süsteemi juurdumist.
Erinevalt Eestist, kus need seadused võeti vastu 1990. aastate algul, teatas Läti võimuladvik soovist need seadused vastu võtta alles mullu, kodanike survel, nn vihmavarjurevolutsiooni ajal. Pärast seda kodanikuühiskonna surve lakkas ja seega jätkab võimueliit valitsemist vanaviisi.
Olukord, kus riigi aktivate suuruselt teine pank riigistatakse ja IMFilt palutakse abi, mille suurusest pole siiani ametlikult teavet, paneb inimesi kuulujutte levitama. Selle asemel, et uurida riigiettevõtetes või omavalitsustes miljonärideks saanud poliitikuid ja ametnikke, nabib Läti kaitsepolitsei justkui KGB kinni õppejõude, kes julgesid rääkida võimalikust lati devalveerimisest.
Nüüd on ka Eesti nõustunud Lätit rahaliselt abistama, kuid Läti tavakodaniku elu see uudis rõõmsamaks ei tee, sest Läti maksumaksja ei tea siiani, mis tingimustel Parex riigistati ja kui palju peavad maksumaksjate lapselapsed praeguse vastutustundetu poliitika tagajärjel maksma.
IMFilt seni avalikkusele saladuseks jäänud abipaketi saamiseks pandi parlament sundseisu, sundides teda suure pompoossusega keset ööd kärpima 600 miljonit latti avaliku halduse kuludest. Peaminister Godmanis teatas üsna irooniliselt, et seim olevat tugevaim Euroopas, samas unustades, et sedasama «tugevaimat seimi» toetab vaid viis protsenti elanikkonnast.
George Orwelli romaanidele kohane retoorika on saanud Läti valitsuse igapäevaseks tavaks.
Selgete plaanide puudumine, majanduse seiskumine, Parexi panga saneerimine ja korruptsioonivastase büroo juhataja otsimine enne juunis tulevaid kohalikke ja Euroopa Parlamendi valimisi kütab talvise poliitikamaastiku kuumaks.
Tööpuudus kasvab järsult
12. detsembri varahommikul parlamendi enamuse vastuvõetud eelarvekärped tähendavad hulgas majandusharudes – ajakirjanduses, kirjastamises, hotellinduses – majandustegevuse seiskumist, sest käibemaks kerkis viielt protsendilt 21-le. Käibemaksu neljakordset tõstmist üritab valitsus nüüd leevendada üksikisiku tulumaksu kaheprotsendilise vähendamisega, kuid sellest ilmselt ei piisa. Seega võib oodata streike.
Seni lahkusid Läti maksumaksjad streikimise asemel parematele kohtadele Iirimaal ja Suurbritannias. Nüüdseks on paljud õnneotsijad tagasi pöördunud ja Läti tööhõiveamet teatas äsja, et võõrtöölisi Lätis enam vaja ei ole, sest tööpuudus on kasvanud seitsme protsendini. Suveks võib see aga olla juba 12–13 protsenti.
Võimalikud rahvarahutused
Selleks ajaks ei suudaks ükski valitsus maailmas uusi töökohti lisada, eriti Läti olukorras, kus haridust ja teadust on alarahastatud kõigil aastatel pärast iseseisvuse taastamist. Kui inimestel enam tööd pole ja võimuesindajad jätkavad jõhkrutsemist, siis tekib küsimus, kui kaua suudab selline võimueliit edasi püsida.
Vastus on lihtne: nii kaua, kuni keegi nende kohti ei ohusta. Lihtlabane seadusevastane tegevus on siiani kinni mätsitud ELi rahaga. Praeguse koalitsiooni lõpu ametlikuks ajendiks saavad lahkarvamused eelseisva haldusreformi läbiviimisel.
Oleks hädavajalik kõikide Läti poliitika võtmekujude üksmeel – nii koalitsiooni kui opositsiooni poolelt – ja seda nõudsid väga tähendusrikkalt ka IMFi esindajad, kuid seda praegu pole.
Parlamendi enamus elab siiani võimumullis, valitsuse tegevus näitab iga sammuga, et ei tea kriisist väljatulemiseks vajalikke abinõusid.
Erinevalt Eestist on Läti poliitiline maastik jagunenud parempoolsesse, lätlasi ja vasakpoolsesse, venelasi esindavasse esindusdemokraatiasse. Vasakpoolne Koosmeele Keskuse erakond ei moodusta koos lätlaste opositsioonierakondadega ühtset opositsiooni.
See tähendab, et enne kohalikke valimisi järgmise aasta juunis on oodata senise valitsuse kukkumist, ja ainuke küsimus on, kas välistegurite mõjul juhtub see enne või pärast jõule.
Koosmeele Keskus on juba moodustanud varivalitsuse ja vaid ootab võimuliidu lagunemist lahkarvamuste tõttu. Kui nad peaksid valitsuskoalitsiooniga liituma, jääksid sealt välja Roheliste ja Põllumeeste Liit ja erakond Isamaale. Selline stsenaarium tähendaks, et praegune võimuladvik jääb oma kohtadel püsima.
President Zatlers on küll kurjustanud valitsuskoalitsiooni esindajate võimu kuritarvitamise pärast, kuid on teada, et ta ei julge erakorralisi valimisi välja kuulutada ja juhul kui senine võimukoalitsioon peaks lagunema, siis esitaks peaministrikandidaadiks praeguse peaministri.
Erakorralised valimised oleks hädavajalikud pikemas perspektiivis Läti demokraatliku režiimi püsimajäämise nimel. Rahulolematus avalikkuse seas on suur, kuid see ei välju internetidiskussioonidest ja liberaalsete vaadetega inimeste omavahelistest vestlusringidest.
Tundub, et Läti avalikkus on leppinud sellega, et 2006. aasta valimisi varastanud võimuladvik varastab nende silme all vabariiki.
See kõik võib viia Läti kas revolutsiooniliste tänavarahutuseni kevadel, mida tingiks kiiresti kasvav tööpuudus, või siis riigi lagunemiseni ja sellele järgneva ELi sekkumiseni ning Bosnia ja Hertsegoviina stiilis erivoliniku ameti ülesseadmiseni Läti valitsemiseks tuleva paari aasta jooksul.