Reis Gruusiasse muutis siinsed mured tühiseks

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sõjas palju kannatanud Gruusia Gori linna kooliõpilastel külas käinud Kolga keskkooli noorte auks olid kohalikud riputanud seinale eestikeelsed plakatid kahe rahva sõprusest ning õpetasid neile oma rahvatantse.
Sõjas palju kannatanud Gruusia Gori linna kooliõpilastel külas käinud Kolga keskkooli noorte auks olid kohalikud riputanud seinale eestikeelsed plakatid kahe rahva sõprusest ning õpetasid neile oma rahvatantse. Foto: Erakogu

Kolga keskkooli õpilaste sõnad, et oma elu kolm parimat päeva veetsid nad Gruusias, tunduvad liialdusena, ent nende jutte kuulates võib jääda uskuma, et nii see tõesti oligi.  


Harjumaa Kolga keskkooli õpilased Liina Laanpere (18), Paula Salme Sandrak (17) ja Priidu Veersalu (18) meisterdasid kalendreid, kleepisid poodidesse plakateid ja viisid kultuurimajadesse annetuspurke. Samuti küpsetasid nad kooke ja korraldasid vanade asjade müüki. Ja seda kõike selleks, et ellu viia mõte sõita gruusia noortele nädalaks ajaks külla.



17 000 krooni koos, lendasid eestlased novembri eelviimasel nädalal, lumetormi ajal, esmalt Thebilisisse ja sealt edasi Gorisse.



Enneolematult soe vastuvõtt


Emad ja isad noorte pärast ei muretsenud, ärevil olid hoopis sõbrad. «Kuidas sa julged minna Gruusiasse praegusel hetkel?» oli nende peamine küsimus.



Samuti kartsid tuttavad heledapäise Liina pärast – mis juhtub, kui see lõunamaa keevalise verega meeste juurde külla sõidab?



«Tuli aga välja, et sealsed noormehed on tõelised džentelmenid,» ütles Paula ja lisas, et kõik kartused olid ennatlikud, sest Gruusias oldud nelja päeva nimetasid kõik kolm noort kui ühest suust oma elu parimateks päevadeks.



Mis siis reisi ülivõrdes parimaks muutis? Nii Liina, Paula kui ka Priidu sõnul oli enneolematu gruusia noorte soojus, millega nad põhjamaiselt tagasihoidlikud eestlased vastu võtsid. Kui aga alguses tundusid kallistused ja noormeeste antud põsemusid meie omadele võõrad, harjusid noored tavadega ruttu ja võtsid need Eestissegi kaasa.



«Mina kallistasin oma klassikaaslasi pidevalt veel päevi pärast Eestisse tulekut,» lausus Liina. Õrnustega harjus ka õpilastega kaasas käinud Kolga kooli direktor Tõnu Valdma. «Mul tekkis tunne, nagu peaks õpilasi kallistama, aga ei tea, kuidas nad koolis sellesse suhtuvad,» rääkis ta.



Noori hämmastas, et vaatamata ülesküntud kõnniteedele, maatasa pommitatud linnale ja katkiste aknaklaasidega koolimajale olid grusiinid soojad, optimistlikud ja naeratavad.


«Gruusia noored olid nii fantastilised, et kõik sealsed koledused meie ümber kadusid,» ütles Paula.



Harjumatu oli Eesti noortele ka külalislahkus, sest näiteks Priidu pandi perekonnas elama parimasse tuppa ning magama ema ja isa abieluvoodisse. «Nemad ise magasid kuskil diivanil,» märkis Priidu.



Noortel olevat vahepeal lausa piinlik hakanud, kui kohalikud neid ette ja taha kummardasid. «Mitte alandlikult, vaid neil ongi see kombeks,» lisas Paula.



Tantsimisest olid Liinal, Paulal ja Priidul veel tükk aega pärast reisi jalad väsinud, sest kui öeldakse, et eestlased on laulurahvas, siis grusiinid olevat noorte sõnul tantsurahvas.



Nende tantsud olevat kiired ja keeruliste sammudega. Poistel  on põlvede peal pehmendused, et tantsu keskel vaid hetkeks põrandale põlvili laskuda ja siis ruttu uuesti püsti hüpata.



Tahavad uusi sõpru siia tuua


Kõik oli Gruusias teistmoodi, alates inimeste temperamendist ja lõpetades kooliskäimisega. Noored istuvad koolipingis vaid kahel päeval nädalas ja need, kes tahavad riigieksameid teha, õpivad lisaks eraõpetajate juures. Mõned gruusia noored olevat lausa nii sihikindlad, et soovivat tulla edasi õppima Tartusse.



Ent ometi hakkas eestlastel reisi ajal grusiinide ees piinlik. Miks siis ometi? See juhtus siis, kui noored kirjutasid üles oma elumuresid. «Neid kirjutades tundus, et mul ei olegi ühtegi muret, sest sellist sõda, vaesust ja nälga ei ole mina näinud,» ütles Paula. «Tundus, et neid muresid, mis mul Eestis on, kujutan lihtsalt ette.»



Siirus ja ausus muutsid novembrikuu kolm päeva Liina, Paula ja Priidu jaoks elu parimateks päevadeks. Tundub, et see oli tore aeg ka võõrustajate jaoks, sest ühel gruusia noormehel läksid eestlaste lahkudes silmad pisaraist märjaks. Nutnud polnud ta alates kuuendast eluaastast. 



Praegu suhtlevad noored tihedalt ja plaanivad oma gruusia sõbrad mais külla kutsuda. Selleks tuleb kokku saada umbes 30 000 krooni.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles