«Ma ei jaksa enam, lihtsalt ei jaksa. Lahkun nüüd […] jäädavalt. Olen aastaid depressiivne ja suitsiidne olnud. Nüüd sai deprekas minust võitu. Soovitus teile, olge sallivamad teiste suhtes.»
Politsei uurib Lüganuse koolitüdruku enesetapu põhjuseid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Need hüvastijätusõnad kirjutas 16-aastane Lüganuse keskkooli õpilane Merit Laanemäe ühte Eesti populaarseimasse foorumisse perekool.ee mõni päev enne seda, kui ta kaks nädalat tagasi endalt elu võttis.
Samal päeval alustas politsei Viru ringkonnaprokuratuuri korraldusel juhtunu osas kriminaalasja paragrahvi järgi, mis käsitleb surma põhjustamist ettevaatamatusest.
Selle traagilise loo asjaolud on ühtviisi nii keerulised kui kummalised, tõstatades muu hulgas esimest korda küsimuse, kas ühe internetifoorumi anonüümsed õelad kommentaarid võivad kaasa aidata kellegi enesetapule ning hoolimatule sõnadega lajatajale vastutuse kaasa tuua.
Teisalt põimuvad siin ebatavalised peresuhted ning vastuseta on ka küsimus, kas kõik, kes pidid selle lapse heaolu eest vastutama, tegid seda, mis nende kohus.
Merit Laanemäe oli ühest küljest tavaline koolitüdruk oma teismeliserõõmude ja -muredega, samas oli tema lühikeseks jäänud elus seik, millega lapsed üldjuhul kokku ei puutu.
Alates 15. eluaastast elas ta Lüganusel üksi, kuna tema mõlemad vanemad kolisid välismaale uut elu alustama. Päris üksi tüdruk muidugi ei olnud – suhtlus vanematega jätkus, rahalisest toetusest puudust polnud, lisaks on Meritil tädi, lähedal elas ka vanaema, toeks pidi olema sotsiaaltöötaja.
Ometi oli tüdruk mitmendat aastat sügavas depressioonis, üritades korduvalt enesetappu ja otsides viimases hädas meeleheitlikult abi netifoorumeist. Paraku asjatult. Mis olid depressiooni põhjused, teadis täpselt vaid ta ise. Nüüd üritab asjades selgust saada ka prokuratuur.
«Võin kinnitada, et prokuratuur suhtub sellistesse asjadesse väga tõsiselt, kuna selge on see, et üks laps end niisama, ilma igasuguse põhjuseta ära ei tapa. Keegi peab olema talle ikka selliselt mõjunud, et ta on otsustanud seda teha,» nendib juhtumiga tegelev Viru ringkonnaprokurör Mariza Lillepea.
Möödunud reedel kutsus Ida-Viru maavalitsus kokku erakorralise koosoleku, kus osalesid nii lastekaitsespetsialistid kui prokurör. Tulemus – lisaks politseiuurimisele algatas maavalitsus ka teenistusliku järelevalve.
Lüganuse valla sotsiaaltöötajal paluti kokku koguda ja esitada kõik toimingud, mida tüdruku olukorda arvestades tehti. Politsei kuulab üle ka tunnistajaid. Lisaks lähedaste ja ametnikega tegelemisele tutvub prokuratuur aga ka internetikommentaatorite tegevuse ja mõjuga lapse saatuse kujundamises.
Nimelt otsis end üksikuna tundev teismeline abi ja lohutust internetifoorumeist. Kirjeldas mitmendat aastat põhjalikult oma olukorda ning üksindust, rääkis oma depressioonist ja enesetapumõtetest, küsis sõna otseses mõttes abi.
«Tahan surra. Tunnen, et olen väsinud ja kellelegi vajalik ei ole... mida teha.. ma ei kujuta ette, mida teen, varem või hiljem see juhtub.. ma lihtsalt ei suuda enam ... Appi, palun andke nõu, mida ma tegema pean, enne kui liiga hilja..,» kirjutas Merit näiteks ühes oma postituses.
Vastuseks sai ta aga liiga sageli sõimu. «Lapsuke pole siin kaua tähelepanu saanud,» ilkus näiteks üks kommentaator foorumis, kus peamiselt käivad vaid täiskasvanud. «Tähelepanu hangi mujalt, nii haige jutuga pöördu psühhiaatri poole.»
Prokurör Lillepea nendib, et Perekooli puhul torkas silma, et tütarlaps ei varjanud, et on 16-aastane. «Meil on olemas lastekaitse seadus, mis ütleb, et iga täiskasvanu on kohustatud teatama abi vajavast lapsest,» märgib ta.
Lillepea möönab, et foorumite õelad vastused ei olnud ainus põhjus, miks lapse elu nii õnnetult lõppes. «Ta pöördus tublilt ja hakkajalt eri kohtadesse abi järele. Arvan, et kõik see kogumis... Lõpuks ta ilmselt tunnetas, et tal ei ole teist lahendust. Ta ei teinud seda mitte hetkemõte ajel, vaid oli valmistunud.»
Meriti kurb lugu võiks prokuröri sõnul inimestele meelde tuletada elementaarset hoolimist üksteisest. «Tahaks panna inimestele südamele, et ärge peljake teada anda, kui keegi on hädas. On olemas koolide sotsiaalpedagoogid, klassijuhatajad, omavalitsuste lastekaitseinspektorid, sotsiaaltöötajad, on politsei,» nendib Lillepea.
«Saab ju helistada kas või 112 ja öelda, et üks alaealine elab juba mitmendat aastat üksinda, mul on kahtlus, et võib-olla pole seal kõik korras. Politsei edastaks info omavalitsusele kontrollimiseks, saaks rääkida vanematega,» ütleb prokurör.
Inimesed peavad tema sõnul aru saama, et see ei ole naabri või tuttava peale kaebamine, vaid sellest võib sõltuda inimese elu.
Tagantjärele tunnevad end selle lapse surmas süüdi paljud. Möödunud nädalal käis Meriti endise klassiga vestlemas ka kirikuõpetaja Naatan Haamer.
Meriti Soomes elav ema Merike teatas Postimehe ajakirjanikule ja «Pealtnägija» toimetajale Rasmus Kaggele eile õhtul, et ei suuda veel oma lapse surmast rääkida.
Meriti mõtted internetifoorumis
Tahtmatult lõikan end lahti
maailma heledast raamatust.
Küsid, mis minuga lahti
ning sinu hääles on saamatust.
Valede magusat prahti, tõsidus.
Varjab kui tüll.
Sinustki lõikan end lahti,
küsid: «On valus?» – «On küll...»
Meriti luuletus, mille ta saatis oma parimatele sõpradele
• «Olen olnud juba mitu aastat sügavas depressioonis ja suitsiidne. Mida päev edasi, seda rohkem ma pean ka seda enda puhul õigeks. Viimasel ajal on selline periood, kus ma eiran oma sõpru, tahan olla ainult üksinda ja teen ka kindlaid plaane. Lähedastele ma muidugi näitan välja, et kõik on ok. Samas on mul juba ka kindlad plaanid välja mõeldud... :(
• Vanuse järgi olen ma reaalselt tõesti noor. Ja on ka selline ideaalse elu ettekujutus olemas, aga ma ei jaksa, ma ei suuda enam lihtsalt. Olen 16, kuid ma ei tunne end selles vanuses olevat, tunnen, et olen 30-aastane. Ja ma kahtlen, et asjad muutuvad. Raske on hommikul ärgata mõttega, et tänane päev tuleb nüüd ilusti ära elada – sunniviisiliselt. Ei jaksa, mõtlen mõtteid, et mismoodi nüüd suitsiid teha.
• Sisendan endale «Ei, Merit, Sa ei tohi seda teha, ehk läheb paremaks!» Ma ei saa lubada kellelegi mitte midagi sellist, milles ma kindel pole. Ma nii väga tahaksin, sest usun endasse nii palju ja tean, et ma pole loll, ma jõuaksin elus kaugele, aga see vajab pingutust. Aga ma ei jaksa enam. Lihtsalt ei jaksa :( »
Väljavõtted Perekooli internetifoorumist:
10. jaanuaril, kell 00:52 kirjutas Merit Perekooli foorumisse, kus ta oli pidev suhtleja ning oma sõnavõttudes sisuliselt karjus appi, hüvastijätukirja:
• «Ma nüüd siis lahkun ka Teie toredast seltskonnast. Igatahes oli tore siin ja veel toredam on jäädavalt lahkuda! Ja ma kohe kindlasti ei lahku sellepärast, et olin mõnedele vastuvõtmatu. Pigem sai deprekas võitu minust. Ja soovitus teile, olge sallivamad teiste suhtes! Kõike head Teile!»
Foorumis oli palju tema toetajaid ja siiralt aidata soovijaid (läinud aasta juulis pöördus ta ka portaali Lapsemure.ee ja pani üles postituse «Vajaksin vist nõu»), kuid väga suur hulk foorumis käijatest kahtles tema vanuses, tema olemasolus üldse ning ei võtnud tema appikarjet tõsiselt.
Vastused hüvastijätukirjale 10. jaanuaril:
• «Lapsuke pole siin kaua tähelepanu saanud, nüüd siis oli vaja selleks teema teha, et kõik uurima hakkaksid, miks siit lahkub. Mind ei huvita.»
• «16-aastane ongi liiga noor Perekoolis müttamiseks, las areneb veits. Jõuab oma elus veel küll seda naistejura näha ja taluda.»
Seitse päeva enne hüvastijätukirja ehk 3. jaanuaril pani Merit kasutajanime 16n all foorumisse märke «Kurb» ja põhjendas seda nii:
• «Üks ja sama rutiin – mitte midagi positiivset ei ole ega tule ka. Kõige lähedasem sõber on haiglas Soomes. Ei saa külla ka minna ja ta ei rääkinud ka, kui tõsine see teema tal on. Tean ainult nii palju, et geenidega kaasas mingi haigus ja võib surra. Siis viidi mu kiisu täna ära. Ema ja õde ka kodus, vaidlesin nendega mõttetult ja selline... viienda ratta tunne on... Ja lisaks nägin täna veel ühte väga ebameeldivat inimest minu jaoks, kes võttis lausa jalad värisema... :( »
Sellele järgnesid kommentaarid:
• Iga pubekas väidab, et temal on kõik kogemused juba olemas. Tuleb kriisisituatsioon ja siis tahab see pube end korraga ära tappa. Kus see elukogemus siis korraga jäi?
• Nii ongi. Lähed mehele, elad 5 aastat kooselu ja on sul elukogemus. Saad lapse, kasvatad ta 5 aastaseks, on sul elukogemus. Elad omas kodus 5 aastat, jällegi elukogemus. See mis sul praegu on, on pubeelu elukogemus.
• No näed, sa isegi ei adu, mis on elukogemus, millest ma räägin. See, et sul võib-olla sinu raske lapsepõlve pärast on n-ö palju kogemusi, ei tee sind veel keskealise inimesega vaimselt võrdseks. 16aastane on veel puberteediealine, ehedaks tõestuseks sellele on sinu sõnavõtud.