Pole inimest, pole probleemi!*
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
*(Meriti lemmikväljend)
Ometi oli ta tüdruk oma ilusamates aastates. Sõprade kirjeldusel nutikas, sõbralik, abivalmis, rõõmsameelne. Mis sundis teda võtma köie? Lehitsedes internetifoorumeid, kus Merit viibis, oma mõtteid avaldas ja piltlikult öeldes appi karjus, hakkab selgeks saama vastus küsimustele – miks tema? Miks nüüd? Miks nii?
Paar päeva enne lahkumist alustas Merit oma eluloost raamatu kirjutamist. Miks tahtis ta avaldada oma loo? Tahtis ta meile kõigile midagi öelda, õpetada, hoiatada?
Kogu loo süngeim osa algas tüdrukul päris lapseeas, kui ta sattus ühe hirmsa inimlooma räpaste küünte vahele, mille tekitatud haavad veritsesid viimaste elutundideni, kasvatades lapses hirmu, kättemaksuiha ja vihkamist. Sellest jubedast juhtumist ei suutnud tüdruk võitjana välja tulla. Tema hing sai haiget.
Viimaste aastate kogemused ei aidanud teda kuidagi elus edasi, vaid pigem sikutasid mullale lähemale. Merit oli 14-aastane, kui vanemad läksid Soome tööle. Esmalt isa, aasta hiljem ema. Merit jäi üksi.
Vanemad maksid lapsele elatusraha ja nii ta oligi iseenda peremees. Tekkisid probleemid kooliga, isegi politseiga, ja sellest algas lõputu sõda sotsiaaltöötajate, õpetajate, alaealiste asjade komisjoni ja emaga.
Kahel korral sattus tüdruk haiglasse, kuna üritas end unerohtudega tappa. See viis ta nädalaks «hullumajja» ja järgnes lukustamine narkovõõrutuskeskusesse. Merit polnud narkomaan ja koht, mille märksõnadeks on süstlad ja vägivald, ei saanud talle kuidagi abiks olla.
Paari nädala möödudes ta põgenes. Tüdruku meele tegi kurvaks see, et 9. klass jäi lõpetamata. Vahepeal jõudis ta leida psühholoogi, kelles sama kiiresti ka pettus, ja seega jäi tal hädavajalik ravi saamata.
Sügisest alustas ta uuesti kooliteed. Teisel katsel õnnestus ka leida psühhiaater, kes määras raske depressiooni ravi ja rohud. Üsna eduka koolialguse eest oli tüdruk tänulik oma uuele sõbrale, kassipojale, keda nimetas päästjaks. Sest ta vajas kedagi, kelle nimel ärgata ja õhtul koju tulla. Kassist jäi ta vastu tahtmist ilma ja aasta algul oli taas üksi.
Aasta jäi talle väga lühikeseks. 15. jaanuaril lahkus Merit jäädavalt. Alles siis hakkasid inimesed sügavamalt mõtlema tema sõnade tähtsusele.
Tehakse endale etteheiteid – miks ma ei märganud, et ta vajas abi? Oleks saanud hullema ära hoida? Loodame vaid, et ta leidis rahu, mida ta nii tihti maininud oli. Ehk saame leevendada oma südametunnistuse piinu, kui püüame olla edaspidi hoolivamad ja paremad inimesed teiste suhtes.
Merit oli üks tuhandetest lastest, kes viibivad oma üksinduse ja murega meie keskel. Lapsed, kes vajaksid abi, aga ei julge küsida. Pidevalt on juttu loomade väärkohtlemisest ja kindlasti vajab see tähelepanu, aga... lapsed?! Meie endi lapsed?!
Argipäevad on täis erinevaid probleeme. Hetkel paljusid puudutav tööpuudus, laenude-maksude tasumine. Aga see kõik on materiaalne ja lahendatav. Üha rohkem on neid lapsi, kelle vanemad töötavad välismaal, ja lapsed jäävad koju. Sageli üksi, nagu Merit. Kas nad on endale teadvustanud, milleni see viia võib? Inimese elu on nii habras ning selle võib lõhkuda hetkega, aga parandada ei suuda seda enam miski.
Merle,
Meriti tädi