Hannes Vallikivi: seadusandja on kiirlaenuseadusega üle pingutanud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigikogu võttis 25. veebruaril vastu seaduse, millega pannakse piir üleliia suure laenuintressi küsimisele. Kui president seaduse välja kuulutab, jõustuvad piirangud tänavu 1. juulist. Automaatselt muutuvad tühiseks tehingud, mis kasutavad ära teise poole raskeid asjaolusid ning on tehtud väga ebasoodsatel tingimustel (nt ülikõrge intressiga laenud). Paraku on piirangud sätestatud ebaselgelt ning võivad kasu asemel tuua ka kahju kohtute koormamise ja õigusliku ebaselguse näol.
Tehniliselt muudetakse vaid paari seadusesätet. Tsiviilseadustiku üldosas täpsustatakse, et heade kommetega vastuolus ja seega tühine on tehing, 1) mille tegemise ajal üks pool teab või peab teadma, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust ning 2) kui a) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või kui b) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.
Seadus ei täpsusta paraku, mida tähendavad «erakorraline vajadus», «sõltuvussuhe», «kogenematus» või «äärmiselt ebasoodsad tingimused». Ainult tarbijakrediidilepingute puhul täpsustatakse, et «vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas», kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
Vahemärkusena olgu öeldud, et ajakirjanduses kõlanud seisukoht, nagu piisaks tehingust vabanemiseks ainuüksi liiga kõrgest intressist, on eksitav. Kui teise poole nõrkust ära kasutatud ei ole või kui laenuandja ei ole rasketest asjaoludest teadlik, on tehing endiselt kehtiv.
Liigkasuvõtjad riskivad poolmuidu krediteerimisega. Kui üldjuhul peavad pooled tühise tehingu järgi saadu tagastama – seega peab näiteks laenuvõtja laenuraha tagastama –, siis uus seadus sätestab, et heade kommete vastaselt kõrge intressi tõttu tühise laenu summa võib laenuvõtja kuni laenuperioodi lõpuni enda kätte jätta ja peab intressi maksma ainult Euroopa Keskpanga määra järgi. See määr on praegu 2,5 protsenti (kuni 2008 lõpuni oli neli protsenti).
Teise muudatusena laiendati võlaõigusseaduses tarbijakrediidi kohta käivaid eeskirju kõigile laenudele, sh mikrolaenudele, milleks kiirlaenud üldjuhul on.
Nimelt praegu ei allu kuni kolme kuu pikkused ja väiksemad kui 3130 krooni suurused laenud üsna detailsetele nõuetele – nt krediidi kulukuse äranäitamine, laenuvõtja põhjalik informeerimine laenu tingimustest, taganemisõigus jne. 1. juulist tuleb ära näidata kiirlaenude krediidikulukus ja täita kõik muud tarbijakaitselised tingimused.
Praegu on raskete asjaolude ärakasutamisega tehtud tehing tühistatav ning raskete asjaolude ärakasutamist peab tõendama nendele tugineja. Uue seaduse jõustumisel on sellised tehingud automaatselt tühised ja tühisuse peab tuvastama kohus sõltumata poolte soovist.
See tähendab, et kohus peab hakkama iga vaidluse puhul hindama, kas vaieldava tehingu tegemisel esinesid ühelt poolt «erakorraline vajadus, sõltuvussuhe, kogenematus või muu selline asjaolu» ning kas teiselt poolt olid tehingul «äärmiselt ebasoodsad tingimused» või kas «vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas».
Pangem tähele, et kontrollida ei tule ainult tarbijatega sõlmitud lepinguid, vaid kõiki, ka äriühingute vahelisi lepinguid. Kõnealune muudatus ei käi ainult laenulepingute kohta, vaid mis tahes tehingute kohta. Ja justkui sellest on veel vähe, tühisuse kirves hakkab rippuma kõigi tehingute peade kohal määramata aja – praegu peab raskete asjaolude ärakasutamisega tehtud tehingu tühistamiseks tegutsema kuue kuu jooksul, tulevikus sellist ajapiiri ei ole.
Niisiis on tarbijate kaitseks ellukutsutud seadusemuudatus palju laiema mõjuga. Ettevõtjad peavad arvestama võimalusega, et kohus kuulutab tehingu tühiseks, kui vastaspool on raskes majanduslikus seisus ning lepingu tingimused on ettevõtjale «liiga soodsad». Seega võivad löögi alla sattuda näiteks kontserni sees (sõltuvussuhtes) tehtud rahasüstid või finantsraskustes ettevõttelt (erakorraline vajadus) odavmüügis varade ostmine.
Jääb arusaamatuks, miks pidas eelnõu välja töötanud justiitsministeerium vajalikuks liiga kõrge intressi vastu võitlemiseks muuta tsiviilseadustiku vundamenti. Väga edukalt oleks saanud tarbijaid SMS-laenude jm röövellike võlakohustuste eest kaitsta ka võlaõigusseaduses tarbijakrediidi sätteid täiendades.