Šimpans Santino ühes Rootsi loomaaias planeerib oma tegevusi ette nagu inimene: ta kogub hommikul kive, et neid päeval uudistajate suunas saata, kirjutab Tarkade Klubi peatoimetaja Arko Olesk.
Arko Olesk: inimeseks olemise kaduv erilisus
23. märts 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühe Rootsi loomaaia šimpansil, Santino nimeks, on inimeste vastu ilmselt püsiv ja salajane vimm. Miks muidu ta loomaaia külastajaid pidevalt kividega loobib, õnneks mitte eriti oskuslikult.
Santino lugu, mis ilmus ajakirjas Current Biology ning leidis kajastamist arvukates meediakanalites, on tähelepanuväärne, kuid mitte inimahvi oletatava terroristliku vimma tõttu. Tuleb välja, et Santino valmistub rünnakuteks hoolikalt: hommikuti, enne loomaaia avamist, õngitseb ta loomi ja inimesi eraldavast kraavist välja kive ning laob need hunnikusse just sinna, kust on hiljem hea neid külastajate suunas lennutama hakata.
Enamgi veel, Santino avastas, et laskemoonaga saab teda varustada ka betoonpõrand. Seal, kus see veega kokku puutub, tekivad silmaga nähtamatud, ent koputamisel kivi kõla muutvad mikropraod. Kui sellist kohta kiviga taguda, saab sealt tükke kätte. Ka selle triki sai Santino selgeks ning täiendas arsenali betoonikamakatega.
Kuigi šimpans lennutas kamakad teele ilmses erutushoos, oli ta kivide korjamise ajal, tunde varem, rahulik, ilmselgelt täiesti teadlik oma tegevusest. Nagu võtab vaatlustulemuse kokku uurimuse autor Mathias Osvath Lundi ülikoolist: «Sellelaadne kavandamine viitab arenenud teadvusele ja tunnetusele, mida tavapäraselt loomadega, välja arvatud inimene, ei seostata.»
Rootsi šimpans ärgitab sel moel uuesti arutelu selle üle, mis on inimestes erilist. See mõtisklus on eriti paslik just nüüd, mil tähistame Darwini aastat. Tema oli see, kelle tõendid hakkasid ümber kujundama end täiesti eriliseks pidava inimese arusaama oma kohast looduses. Suurteoses «Liikide tekkimisest», mis nägi ilmavalgust 150 aastat tagasi, pühendab ta sellele ühe napi lause, teatades üldsõnaliselt, et tema pakutav teooria heidab valgust inimese põlvnemisele.
Ilmselt takistas teda tol hetkel rohkemat ütlemast pelgus kõlada oma niigi radikaalse teooria juures veel väljakutsuvamalt. Darwini biograafid on korduvalt täheldanud suurmehe kartust, et tema teooria osutub ühiskondlikult lihtsalt vastuvõtmatuks, kuna pakub mitmeid seni levinud arusaamadest põhimõtteliselt erinevaid seisukohti. Inimese sugulus ahvidega selle juures.
Põhjalikumalt võttis Darwin selle teema ette 1871. aastal ilmunud teoses «Inimese põlvnemine». Elulugu pajatab ühest sellele järgnenud õhtusöögist, mille eel oli Darwin talle omaselt ärevil, et mida seltskond küll äsja ilmunud raamatust arvata võib. Ent kohale jõudes nägi ta hoogsalt, vabalt ning lõbusalt inimeste ahvist pärinemist arutavaid inimesi...
Darwin oli esimene, kes joonistas kogu maamunal elavad ja kunagi elanud elukad ühele sugupuule – ja inimese vaid üheks oksakeseks. Ja kuigi hiljem on veel paljudki soovinud inimest kujutada selle kõige ilusama ladvaharuna, omamoodi evolutsiooni tipuna, siis mida rohkem oleme nüüd evolutsiooni olemusest teada saanud, seda selgemalt mõistame, kui väär see arvamus on. Arengul pole lõppeesmärki, see lihtsalt kulgeb eri suundades, kaheksajala või herilase teekond on samaväärne inimese omaga.
Selle kõige juures ei saa muidugi eitada, et inimene on ainulaadne liik, kelle arenenud aju on lubanud tal rajada tervet planeeti katva tsivilisatsiooni. Ent küsimused, kui palju on seda, mis meid teistest liikidest eristab ning kuidas need iseärasused tekkisid, on paljuski veel vastuseta.
Inimese ainulaadsuse üle mõtisklejad on välja käinud mitmeid hüpoteese meie erakordse kultuurilise arengu põhjuste kohta, ent ikka ja jälle oleme olnud sunnitud kord kindlaks peetud positsioonidelt taganema.
Küll on arvatud inimese ainuoskuseks tööriistade valmistamist, ent bioloogid on näidanud, et loomariigiski pole nende meisterdamine ja kasutamine tavatu. Ka eneseteadvust ei saa me ainuomaseks pidada – inimahvid, elevandid, delfiinid, isegi harakad suudavad peegli ette seatuna aru saada, et seal pole mitte üks teine ahv, elevant või harakas, vaid nemad ise. Inimlapsed jõuavad selleni umbes pooleteiseaastaselt.
Endel Tulving ja Jüri Allik on pakkunud, et «unikaalseks jooneks, mis eristab inimest kogu ülejäänud loomariigist, on meie autobiograafiline mälu, mis eeldab võimet tajuda ja teadvustada aega». See võime, mida nad nimetavad kronesteesiaks, oli nende hinnangul peamiseks kriitiliseks teguriks, mis võimaldas inimkultuuri teket.
Loomad seevastu on aheldatud olevikku, nad ei suuda ette mõelda, mis juhtub tulevikus, argumenteerivad Tulving ja Allik. Tegevused, mis inimvaatlejale sellisena tunduda võivad, on ajendatud kas instinktidest või pavlovlikest refleksidest.
Just seda teooriat murendab Rootsi šimpans Santino. Ta teab suvise turismihooaja tüüpilise päeva hommikul, et varsti hakkavad voolama külastajad, ja siis on hea, kui kivivaru on loopimiseks käepärast. Ta liigub mõttes tulevikku, näeb ette oma meeleseisundit ja plaanib oma hetketegevust – kivide kogumist – sellele vastavalt. Kui külastajaid on hooajaliselt vähem, ta kivide kogumisega vaeva ei näe.
See on esimene kord, kui teadlased on sarnast käitumist saanud jälgida loomulikus keskkonnas, varasemad üksikud tõendid planeerimise kohta on saadud spetsiaalselt kavandatud eksperimentide abil.
Ka vareslased on suutnud näidata omadusi, mida varem peeti inimesele ainuomaseks. Eksperimentidega on tõestatud, et nad suudavad mäletada minevikus toimunud sündmuse spetsiifilisi elemente, sarnaselt inimese episoodilise mäluga. See on mõtteline rännak minevikku.
Lisaks suudavad nad piltlikult asetada end liigikaaslase nahka, ennustada teise käitumist. Seda näitas kaval eksperiment, mis uuris lindude käitumist toidu peitmisel. Sininääride seas on tavaline, et kui üks lind näeb, kuhu teine oma saagi peidab, on tal tihti kombeks hiljem naasta ning palake endale näpsata.
Need linnud, kellel on endal saagi näpsamise kogemus, olid selle ohu võimalusest teadlikud. Teadlased leidsid, et nood naasid tihti oma saaki ümber matma, kui algse tegevuse juures oli mõni teine lind – ehk potentsiaalne varas. See tähendab, et sininäärid kohaldasid teadmist iseenda röövimistegevusest teistele ning võtsid kasutusele vastumeetmed.
Sedalaadi eksperimente ja vaatlustulemusi on esialgu veel napilt. Ent pole kahtlust, et meid ootab ees veel mõnigi üllatav pilk loomade mõtteilma ning neis ilmneb jooni, mida pidasime puhtalt inimlikeks.
Ühe võimaluse, kuidas siiski midagi ainuinimlikku leida, pakub meile geeniteadus. On juba õpikutarkuseks saanud teadmine, et evolutsioon kulgeb tänu geenimutatsioonidele, DNA kopeerimisel juhtuvatele vigadele, millest need, mis kasulikuks osutuvad, ka loodusliku valiku survel kogu populatsioonis kiiresti levivad.
Kõige viimaste selliste muutuste tuvastamine peakski andma võtme selle juurde, mis on inimese edu saladus. Selles vallas oodatakse palju hetkel järjestamisel olevalt neandertallase genoomilt, sest võrdlus sellega annab märku, milliseid geene me jagame ja millised inimgeenid on pärast kahe liini ühisest esivanemast lahknemist (umbes 600 000 aasta eest) läbi teinud muutusi. Ehk millised on kõige «inimeselikumad» geenid.
Geenijärjestamise tehnoloogia kiire areng on teinud võimalikuks koguda järjest rohkemate liikide geeniandmeid. Nende võrdluses hakkab selguma aina täpsem pilt evolutsiooni toimimisest molekulaarsel tasandil ning muu hulgas näitab ka iga liigi, sealhulgas inimese, iseloomulike tunnuste tagamaid (lähemalt saab lugeda aprillikuu Tarkade Klubist). Üht-teist on neist andmeist juba nähtud, ent pilt on endiselt lünklik.
Teaduse areng on meid sundinud mitmel korral inimeseks olemist ümber defineerima. Samas tõotab see ka täpsemat definitsiooni. Kuid nagu evolutsioon ei lakka, kestab ka defineerimise protsess pidevalt. Me ei tea, kui varsti võivad kerkida meie ette uued väljakutsed elu ja intelligentsi defineerimiseks, kui näiteks äsja startinud kosmoseteleskoop Kepler avastab mõne Maaga väga sarnase ja eluks sobilike tingimustega planeedi.