Lennart Meri 80 ja pühapäev, 29. märts 2009, on alles esimesed tähised. Eesti tuleviku kalendris seisab pikk rodu ümmargusi Lennarti-tähtpäevi, mil põhjalikumalt meenutada me esimest iseseisvuse taastamise järgset presidenti.
Argo Ideon: teel inimesest ja poliitikust müüdiks
28. märts 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Homse päeva puhul on ilmunud postmark ja antud välja raamat. Tallinna lennujaam saab kätte Lennart Meri pühendusnime, astudes nii ühte ritta paljude lennujaamadega maailmas, mida tuntakse kohalike suurmeeste ja -naiste järgi. Algab ka järjekorras kolmas Lennart Meri konverents, millel traditsiooniliselt leiab käsitlust üleilmne välis- ja julgeolekupoliitika.
Ning sel homsel Lennart Meri mälestuspäeval on veel päris hea võimalus kõnelda temast hiljutise Eesti riigitegelasena, kelle otsused mõjutavad paljusid kaasaegseid nii, nagu oleks need tehtud eile.
Siin pole vähimatki eksitust. President Lennart Meri räägib jätkuvalt Eesti päevapoliitikas kaasa. Ei pääse me temast kuidagi mööda, püüdes anda hinnanguid Vene vägede väljaviimisele Eestist 1994 või vaieldes selle üle, mitu saadikut peaks olema riigikogus pärast aastat 2011. Kas Eesti riigipea peaks valima otse rahvas? Aga kuidas kõige paremini edendada vähemuste lõimumist? Nende ja väga paljude teiste päevakohaste küsimuste kohal hõljub jätkuvalt Lennarti tabamatu muie.
Pole raske esile manada kujutelma, kuidas Lennart kirjutaks mõne praeguse poliitmäsu tulise dokumendi servale oma parajalt iroonilise kommentaari.
Kindlasti ei tunne me president Merit veel hariliku inimesenagi piisavalt. Ent juba on ka märgatav, kuidas «meie Lennartist» vormub aja kulgedes üha müütilisem tegelaskuju.
Tema seisukohti osundavad oma seisukoha põhjendamiseks üha enam ka täiesti vastandlikku tüüpi poliitikud – ning hoiduvad osundamast, kui Lennart Meri öeldu nii mugavalt enda arvamusega kokku ei lange.
Enamikul ei tule siiski veel pähe küsida neid lihtsaid asju: kes see mees oli, miks me temast jälle räägime ning miks just nii palju temast, aga mitte paljudest teistest?
Võib-olla kümne, võib-olla kahekümne aasta pärast on need küsimused ilmselt kerkinud. On ellu astunud inimesed, kes teavad Lennart Merit rohkem juttude ja lugude põhjal. Ning vastuseid sõnastada on seda keerulisem, et fakt hakkab üha enam segunema mütoloogiaga. Ei ole enam kedagi, kes oma käega parandaks Lennartist räägitud anekdoote, vaid uusi saab trükkida juba kaasaegsete mälestustest. Keegi otsib üles tolle Jaapani ajakirjaniku, kes tundide kaupa president Meri vastuvõturuumis ukse taga intervjuuvõimalust ootas ning seda ära ootamata Eestist lahkuma pidi (kuid hiljem ikkagi naasis). Keegi meenutab, mis vahenditega meelitas Lennartit oma saatesse Urmas Ott, ise samuti müüdiks saamise teekonda alanud.
Ning ühel päeval, kui see müüt Lennart Merist on juba piisavalt küps, tuleb tolle legendi kallale haamriga mõni ajaloouurija. Oma Ilmjärv või Turtola, kes seab eesmärgiks näidata hoopis teistsugust Lennarti palet. Ent ka see on loomulik osa inimese müüdiks kujunemise vältimatust teekonnast.