Miks töötavad tavalised Eesti arstid, õed ja hooldajad topeltkoormusega ja inimvõimete piiril ning kuidas seaduses paika pandud piiranguid ületav lisatöö võimalikuks saab?
Arstide igapäevane topelttöö
11. oktoober 2012, 00:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui palju oleks arste vaja, et praeguste mahtude juures ehk praeguse arstiabi kättesaadavuse juures võiks kõik ühe kohaga töötada? Ühe väiksema üldhaigla peaarst arvas, et praeguse 40 asemel ehk 50. Seda kümmet arsti ei oleks tal aga kusagilt võtta ja olemasolevast 40 arstist enamik soovib teha ületunnitööd, mille eest tasutakse pooleteisekordselt.
Küsimusele, kuidas arstid reageeriksid, kui peaarst leiabki ühel päeval haiglasse nii palju arste, et kõigile vaid ühe koha koormus jääb, vastas haiglajuht: «Otsiksid mõnes teises haiglas lisatööd.»
On avalik saladus, et tööaja üle peetakse topeltgraafikuid või osa tundide üle ei peetagi arvestust ja tasustatakse kuidagi teisiti. Näiteks makstakse intensiivsustasu arstile, kes on 24 tundi valves olnud ja hommikul jätkab tööd, kontrollides näiteks veel nelja tunni jooksul valve ajal haiglasse võetud patsientide seisundit.
Töö- ja puhkeaja seadust järgides on lihtsam variant töötada korraga kahes või kolmes haiglas. Igas neist peetakse eraldi tunniarvestust ehk siis kasvõi 40 tundi ühes ja 40 teises haiglas.
Mõlemas võiks teha aastas ka umbes 200 ületundi. Muidugi läheb kusagilt piir ja päris niisuguses mahus rabada suudavad vaid üksikud.
Arstid, aga muidugi ka õed ja hooldajad, teeks kõige parema meelega ületunde oma haiglas – et ei peaks jooksma edasi-tagasi ja ületunni eest saab ka rohkem raha. Just selle lisaraha pärast – pooleteisekordne tasu – haiglatele ületunnid ei meeldi ja pigem eelistatakse teise haigla töötajaid. See teeb küll igakuise töögraafiku koostamise parajaks kombineerimistööks, aga hoiab osal haiglatel raha kokku ja täidab ka kõik valvekorrad.
Tervise Arengu Instituudi statistika järgi on tervishoiuasutustes täidetud ametikohti poole tuhande võrra rohkem kui reaalselt töötavaid arste. Need on maakonniti ja haiglati erinevad – Tallinnas ja Tartus on kirjas rohkem arste kui täidetud ametikohti ehk kõik ei tööta isegi täiskohaga. Ehk siis suurtes haiglates ei jagu kõigile ka ületunde.
Seda puudust «leevendab» pisut see, et teadmata hulk arste hoiab Eestis väiksemat või suuremat osalist koormust ning käib kas nädalavahetustel või pühade ajal või ka pikemalt Soomes head palka teenimas. Nädalavahetused ja pühad on eesti arstide ning muidugi ka õdede ja hooldajate seas hinnatud, sest selle aja eest maksavad põhjanaabrid tasu, mis on Eestis kahekordne kuupalk.
Neid Tallinna ja Tartu arste, kes Soome ei kipu, aga lisatööst ära ei ütle, ootavad maakonnakeskuste üldhaiglad. Neis jagub nii ületunde kohalikele kui ka tööd külalisarstidele. Omad teenivad ületundide eest pooleteisekordset tasu ning ka nö külalisarstidel on arstipuuduse tõttu võimalik seal teenida tavapärasest tunnihinnast rohkem.
Või veel üks näide, kuidas haiglatöötajail lisatöö tekib. 40 haige peale peaks öösel olema tööl kaks õde, aga kui teine juhtub haigeks jääma ja kedagi teist pole võtta, siis tuleb ühel teha kahe inimese töö. Loogika ütleb, et selle eest peaks saama ka kahe inimese palga. Kui saab, siis on paras trikk, kuidas seda ametlikes paberites näidata.
Pikemalt loe tänasest Postimees Plussist või Postimehe paberlehest!