Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2008/03/29/29516t1h6fd2.jpg)
Karusnahamood ja koos sellega loomulikult ka karusnahaturg on eriti viimastel aastatel pidevalt muutunud, nii kasvanud kui kahanenud, aga ei saa eitada, et üldiselt kannavad inimesed endiselt karusnahka. Kui püüda analüüsida karusnahakultuuri kui ühiskondlikku nähtust, siis võib selle populaarsuse fenomenist aru saada: teataval määral on karusnahal ikka veel müütiline elitaarsuse hõng ajast, mil nad olid korraga eriti kallid ja vägivallahõngulised, perfektsed luksuse väljendajad.
Luksusel aga on teatud kõrvaltähendused ja seda võib vaadata ka kui majanduse ülbemat ja vulgaarsemat poolt. Karusnahka kandvad inimesed soovivad näidata oma jõukust (nagu teistegi luksusesemetega), eelkõige aga võimu perversse mehhanismi kaudu, mis üldiselt levinud vägivalla taunimise asemel seda hoopis ülistab. See on kultuur, milles hinnatakse kõrgelt loomade ohverdamist jumalale või metslooma tapmist kuninga mantli valmistamiseks. Või ka lihtsalt tapmist, tapmist võimu saavutamiseks.