Pangetäis elutervet absurdi

Heili Sibrits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ragne Veensalu esitamas Krahli uuslavastuses «Sinihabe» Artur Alliksaare luuletust, taamal piilub Mari Pokinen.
Ragne Veensalu esitamas Krahli uuslavastuses «Sinihabe» Artur Alliksaare luuletust, taamal piilub Mari Pokinen. Foto: Arthur Arula

Kodulehe info põhjal võis «Sinihabemest» oodata tänapäeva inimeste valusteravat paikapanemist. Põhineb ju sel hooajal Krahliga liitunud Kertu Moppeli uuslavastus lisaks pealkirjas nimetatud muinasjutule veel Ray Bradbury jutustusel «451 kraadi Fahrenheiti», George Orwelli tekstil «1984» ja briti psühhiaatri Iain McGilchristi uurimusel ajupoolkerade tööst. Kõik see kokku kõlab üsna hirmuäratavalt ja ennekõike tõsiselt.

Ent uued Krahli näitlejad – Mari Pokinen, Liis Lindmaa, Ragne Veensalu, Tõnis Niinemets, Kait Kall ning «vanake» Mart Koldits – lajatavad publikule vastu vahtimist pangetäie elutervet absurdi. Kohati meenutas «Sinihabe» oma jaburuses, seda just liikumise osas, chelfitschi ja Toshiki Okada lavastusi, samas ka parimaid hetki ETV ammusest aastavahetusprogrammist. Teate küll, ajast, mil rohi oli rohelisem ja eestlased veel oskasid nalja teha.

See aga ei tähenda, et tänapäevane ühiskond, lihtsustamise, lühikokkuvõtete ja kõike-saab-osta/tellida-maailm jäetaks Krahlis valusalt paika panemata. Vastupidi. Seda tehakse igati Krahlile omaselt ja ehk teravamaltki kui «vana bändi» lavastustes. Ent publiku ette asetatud peegel pole rusuv. «Sinihabe» on kui külmade-kuumade vannidega hea türgi saun, kust lahkudes on keha kerge kui liblikal ning hing ja vaim puhas.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles