Üle-eelmist ehk 19. märtsi Eesti Ekspressi lugedes tuli taas tõdeda, kui vaevaliselt kulgeb Eesti areng tõsiseltvõetavaks mereriigiks. Põhjuseks justiitsminister Rein Langi jalustrabav idee arvata riigi omandist välja territoriaalmeri (25 577 km²), majandusvöönd (11 330 km²), Eestile kuuluv osa Peipsi järvest, Võrtsjärv ja arusaamatu valik jõgesid ning kuulutada need avalikuks hüveks. Veel loetleb minister õhku, põhjavett, maavarasid (?) ja raadiosagedusi.

Milles on asi?


Nagu oli taasiseseisvumisest alates oodata, on üles kerkinud merre ehitamisega seotud küsimused, täpsemini vastavate seaduste puudumine. Avameretööstus areneb kogu maailmas hoogsalt ja Eesti ei saa siin mingi erand olla. Esialgu käib jutt avamere tuuleparkide rajamisest, millega on läinud «ootamatult» kiireks. Seadusloomega läks aga jälle nii nagu Oskar Lutsu «Kevades», kui Arno isaga koolimajja jõudis...

Justiitsministrile oponeerivad majandusminister Juhan Parts ja keskkonnaminister Jaanus Tamkivi, kes ei taha soostuda Langi kiirplaaniga lahendada seaduseauk vee erikasutuslubade väljastamisega. «Mõtle peaga, loll,» on Rein Langi soovitus esimesele, kellele alluvas ministeeriumis ei saadavat õigusasjadest absoluutselt aru.

Kompromissialdis Juhan Parts ütleb, et küsimus on «õigusteoreetiline». Usun, et vaid juriidikast lähtudes oleks lahendust leida lihtne ning kiiresti saavutataks jokk-olukord. Paraku on sellel küsimusel ka oma kaalukas sisuline pool.

Olen korduvalt avalikkuses selgitanud, et ei ole olemas Eesti õhku, merevett ega kliimat. Need on tõepoolest avalikud hüved, mida muuseas jagame kõigi teiste planeedi asukatega, nagu ka päikesepaistet, raadiolevi ja taevasina. Nende hüvede kasutamiseks on omad reeglid ja rahvusvahelised kokkulepped.

Üle 45 000 km² maismaad ja 36 907 km² merepõhja seda aga kindlasti ei ole, kuna erinevalt maailmaookeanist ja planeedi atmosfäärist on nad paigal ja piiritletud. Erinevus on vaid selles, et esimest katab õhk, teist aga vesi. Ühtviisi on tegu litosfääriga, mis kuulub kas Eesti riigile ehk meile või on eraomanduses.

«Maade jagamise» oleme suutnud raskusi trotsides ära reguleerida ja süsteem toimib suuremate tõrgeteta. Miks tahab justiitsminister läbi suruda ebariigimehelikku, lihtsat ja äärmiselt lühinägeliku lähenemist?

Mängus on suured investeeringud ja see on kaalukas argument. Avamere tuuleparkidel on Eesti rannikumeres kindlalt tulevikku. Paraku tuleb aga silmas pidada, et siin on tegu n-ö esimese pääsukesega, sest avameretööstus on sootuks laiem mõiste.

Merepõhi peidab endas muidki ressursse, nagu näiteks ehitusmaterjalid liiv, kruus ja savi ning ravimuda ja raua-mangaani konkretsioonid. Meist üldse mitte kaugel on merest puuritud naftat ning Prangli saarel võib praegugi maagaasi leegil vorsti grillida. Sestap tuleb nii kaalukate otsuste tegemisel, nagu seda on sisuliselt 45 protsendi territooriumi omandist loobumine, tõsiselt ja väga kaugeid võimalikke arengustsenaariume arvestades hoolikalt peaga mõelda, nagu ka justiitsminister soovitab.

Suurbritannias, kus avamere tuuleparkide rajamine on täies hoos, on merepõhi tsiviilkäibes ja see praktika töötab edukalt. USA rannikumeres on tõsiseks mureks vanad puurplatvormid, mis risustavad merepõhja. Eestis on avamere kaitsealade loomine veel lapsekingades, kuid edeneb jõudsalt. Need on vaid näited mõnedest aspektidest, millega väga pikas perspektiivis oleme tulevaste põlvede ees kohustatud arvestama.

Nõukogude ajal oli mõistel «riigi oma» sootuks teine tähendus. Siis kuulus merepõhi sisuliselt okupeeriva riigi sõjaväele. Nüüd oleme ise selle omanikud. Ma ei usu, et Rein Lang soostuks osa endale kuuluvast maatükist loovutama ning kuulutama selle avalikuks hüveks.

Riigi oleme õhukeseks rullinud nagu pitsapõhja. Kas nüüd hakkame diameetrit vähendama?
Ühena Eesti merepõhja omanikest ei ole ma sellega nõus, sest õige peremees ei püüa asju kiiresti kaelast ära saada, vaid mõtleb kaugemale.

Praegusel juhul on vaja käised üles keerata ja hakata looma puuduvat seadustikku, kusjuures arenenud mereriike, kellelt vajadusel õppust võtta, leidub. Küsimuse reguleerimine vee erikasutusloaga oleks aga sama, mis kasutada tennise reegleid hokiväljakul.

Loodan siiralt, et valitsus ja riigikogu toimivad justiitsminister Rein Langi soovitust mööda ning mõtlevad peaga, hoides ära võhiklikust arrogantsusest ajendatud riigivastase plaani realiseerumise.

    Tagasi üles