Lugejate kogemused koolikiusamisega

Rivo Veski
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koolivägivald.
Koolivägivald. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Pöördusime lugejate poole, et jagada nende lugusid seoses koolikiusamisega. Kommentaaridest johtub, et suurem osa Eesti inimestest on koolikiusamisega kokku puutunud.

«Mind hakati koolis kiusama pärast seda, kui kooli vahetasin. Ma ei julgenud enam koolis käia - puudusin pidevalt, jäin korduvalt istuma jne. Kuna ise olen selles olukorras olnud ja samuti klassikaaslastele raha, sigarette ja alkoholi viima pidanud, et lihtsalt rahulikult koolis olla ja mitte peksa saada, siis tean, et selline asi ei lõpe kunagi ära,» kirjutab koolikiusamise ohver.

«Mõtlesin, kuidas endalt elu võtta»

«Ise käisin psüholoogide juures, rääkisin õpetajatele, direktorile ja isegi politseile. Mitte keegi ei võtnud midagi ette - kõik vaikselt naersid mu üle. Kõik raha ja väärtuslikumad asjad võeti minult ära. Mitmeid kordi mõtlesin, kuidas endalt elu võtta... Ühel korral see peaaegu õnnestuski - see oli veel mu sünnipäeval, kui oma kodu keldrisse läksin ja püksirihmaga end üles puua püüdsin. Minu õnneks ärkasin ma sealt samast veel pärast üles, olin teadvuse kaotanud ja ei saanud aru, mis juhtus ja kus olen, kuid siis avastasin, et toru, mille külge rihma sidusin, ei pidanud minu kaalule vastu ja oli katki läinud...»

«Ütlen omast käest, et kaebamine õpetajatele, direktorile, politseile ei tee asja paremaks, vaid muudab selle olukorra palju hullemaks. Parem on lihtsalt see välja kannatada, kuna see mõnitamine ja kiusamine ei lõpe ära nagunii ja iga kaebamisega läheb asi palju hullemaks! Igal juhul on see kooli teema nüüd õnneks möödas ja võin normaalse inimese moodi edasi elada,» lisab lugeja lõpetuseks.

Nii kiusaja kui kiusatav

Järgmine meenutus koolipõlvest tuleb lugejalt, kes on olnud ise nii kiusaja kui kiusatav. «Alguses olin «tegija». Käisin läbi koos teiste võllidega, keda pidasin oma tõelisteks sõpradeks. Olin selles mõttes amatöör, et ei käinud tühja koha pealt raha nõudmas kellegi käest - suitsud ja raha sain ikka ise hangitud, kuid esines jala taha panemist ja näiteks «võlgade sisse nõudmist»,» jutustab lugeja.

«Keegi oli reaalselt lolli peaga midagi laenanud ja sellest suudeti tekitada kohe vähemalt kolmekordse väärtusega võlg. Mõnikord õnnestus see isegi kätte saada. Kõik tüdrukud jooksid mu järel tormi klassiõhtutel ja poisid kadestasid, kuni kaheksanda klassi lõpuks sai mulle selgeks, et niiviisi edasi elada ei saa. Lõpetan Puiatus.»

«Suutsin ennast muuta. Ja imedelugu, päevapealt olid kadunud nii «sõbrad», austus kui imetlus,» meenutab ennasthävitava elu rahulikuma vastu vahetanud ja siis koolikiusamise ohvriks langenud lugeja.

«Nüüd sattusin ise kiusatavate hulka, sest ei olnud nõus kõiki lollusi kaasa tegema ja pidevalt tundidest jalga laskma. Kõige hämmastavamaks minule tagantjärele mõeldes oli see, et õpetajad täiesti tolereerisid sellist puudumist ja päti mängimist. Kiusamise kohta anti suht üheselt mõista, et ju ma ise ikka käisin norimas jne.»

«Lõpuks läks asi nii tugevaks, et pidin kooli vahetama. Kuivõrd Tartu on väike linn siis alguses üritati mind ka uues koolis samamoodi vastu võtta, sest osa «sõprade sõpru» oli seal juba ees. Kuidagi suutsin sellest ikkagi lahti rabeleda, sest õpetajate suhtumine oli hoopis teine kui vanas koolis. Aasta pärast sain juba kõigiga hästi läbi ja see õudus oli praktiliselt lõppenud. Alguse sai see kõik Tartu Tamme Gümnaasiumist ja nagu ma tagantjärele pidevalt kuulen/kuulnud olen, siis jätkub sama trall seal veel tänapäevalgi...»

Vene perest pärit: minu kallal noriti ja tõmmati juustest

«Olen samuti saanud mõnitada. Kuna olin klassis ainuke vene perest, siis kogu aeg noriti, tõmmati juustest, ma istusin kogu aeg üksi. Jah muidugi, ma rääkisin siis väga halvasti eesti keelt, aga sellepärast vanemad panidki mind eesti kooli, et ma eesti keele ära õpiks. Selle peale peaks ütlema, et just oleks pidanud kõik mulle toeks olema, kuna mul oli raskem õppida kui teistel,» kirjutab vene perest pärit eesti koolis õppinud lugeja. «Üks poiss kogu aeg lükkas, pani jala ette.»

«Umbes kolmandas klassis kehalise kasvatuse tunnis talvel lõi minu nooremat venda, (olime kelgutamas, kuhu oli ka minu noorem vend klassikaaslastega sattunud). Vot see oli viimane piisk, läksin selle klassivenna juurde ja kõigest jõust hakkasin peksma teda (peaks mainima seda, et ma olen tütarlaps),» märkis omakohtu kasuks otsustanud lugeja.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles