Ene Järvis: enam ma ei murdu

Verni Leivak
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koduõuel: Ene Järvis ütleb, et nii ilusat sügist pole tema sünnipäeva aegu ammu olnud, vahel on maa sel ajal juba lumega kaetud.
Koduõuel: Ene Järvis ütleb, et nii ilusat sügist pole tema sünnipäeva aegu ammu olnud, vahel on maa sel ajal juba lumega kaetud. Foto: Liis Treimann

Mõni puhkeb õide noorena, mõni küpses eas. Eile 65. sünnipäeva tähistanud näitleja Ene Järvise puhul kehtib just see viimane, harvem variant.

Ene Järvis eile suur sünnipäevapidu ei pidanud. Kutsus kokku suguvõsa, aga mitte koju, vaid restorani. Ütleb lihtsalt, et üksi elades pole ta enam harjunud toitu valmistama, ja kui valmistabki, siis alati liiga palju.

Järvis elab Lasnamäe korrusmajas. Aknast avaneb vaade teistele majadele, hoovis laste mänguväljakul on keegi sodinud pingile suurte kirillitsas trükitähtedega sõna «gei».

Majaesine on tihedalt autosid täis ning nende seast torkab silma üks tulipunane väikeauto. Kiirust ja sõitu armastav Järvis kiidab, et see punane kaunitar võtab väga vähe bensiini, on linnaoludes mugav juhtida, aga veel mõne aasta eest ta punaseid autosid lausa vihkas.

Ei meeldinud ja kõik. Ent juhtus see, mis juhtuma pidi – autosalongist anti olude sunnil just selline ning nüüd on ta oma kärtsust neljarattalisest lausa vaimustuses.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles