Kohvik Till ja Kummel on mõnus kokteil muhedast õhustikust, vanalinna kohta üsna mõistlikest hindadest ja kodustest toitudest tillikummellikus seades.
Tellijale
Uus kuum paar: till ja kummel
27. oktoober 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõigi nende Tallinna vanalinna kahtlasevõitu väärtuse ja kõrge hinnaga pippuripihvi-restoranide ritta on ühe pisikese, nooruslikult hoogsa Eesti köögiga kohviku ilmumine juba iseenesest aplausi väärt. Nagu ka armsalt eestilik nimi Till ja Kummel, mitte näiteks midagi kadakasakslikku stiilis cafe gourmand.
(Muide, nimed lähevad meil üldse aina paremaks: suvel avati Tallinnas Prantsuse pipstükkide pood Kukk ja Konn ning Õismäel tegutseb Usbeki restoran Talleke ja Pullike.)
Nagu mu kaassööjad, olen minagi lugenud uue kohviku kohta arvamusi hävitavast ülikiitvateni, viimaseid siiski palju rohkem. Mis põhiline: koht on popp ja sestap tulevat sööki teinekord kaua oodata. Kuid nagu ütleb elukogemus, on kõik siin ilmas ikka väga maitse või juhuse asi.
Õhustik on pimedal sügisõhtul kohvikus õdus, lauad täis, ettekandjad ujedalt sõbralikud. Sisustuses annab tooni tükike vanalinnamüüri ning tubli annus skandinaavialikku heledust. Kuulsat koerakest Elvist, kes külalisi tugitoolis lesides vastu võtab, me tol õhtul kahjuks ei kohta. Nagu ei ole meil külma ja vihmaga enam asja ka kohviku õuele. Ja mis veel kurvem, menüüs pole värske kartuli-soolasiia salatit, mis suvel rahvast hullutas – just on käiku läinud tummisem sügismenüü.
Lohutuseks võtan Tilli ja Kummeli veiseburgeri (7 eurot), mis majas algusest peale laineid löönud. Tõesti, värisegu kõik McDonalds’id: nad lihtsalt ei kujuta ette, kuis maitseb üks aus ja värskelt tehtud veisepihv. Ja need õiged friikartulid ... Paberist tuutus, rosmariini ja meresoolahelvestega üle raputatud, ehe aioli-kaste tilliga juures. Mul on lausa tegu, et ülejäänud seltskonna näppe neist eemale hoida.
Siiski, enne seda söön eelrooga, heeringat pütis (6 eurot), mis tuuakse lauale lõbusas klaaspurgis koos Jõekääru musta leivaga. See on rosolje või kasuka moodi salat, mille mahlakus ja värskus ei kannata vähimatki võrdlust mõne supermarketi käärinud mekiga sugulasega.
Üks kaaslane kiidab ka pehme juustu ja tomatiga kreemjat munaputru (3,50 eurot), mille õrn tekstuur võiks eeskujuks olla hotellikokkadele, kes hommikul munapudru pähe tuima munapulbriollust pakuvad. Põdravorsti-kaalikapasta (8 eurot) on aga just selline jõuline kooslus, mis paneb armastama või vihkama, kuid ükskõikseks ei jäta.
Suitsuse maitsepommina mõjuvat põdravorsti võiks ses vähem olla, leiame meie. Magusa, ahjusooja õuna-martsipanivormi kaneelijäätisega (5 eurot) jagame koormatud kõhtude pärast mitme peale mõnulemiseks. Sulab suus ja lapsepõlv tuleb meelde.
Ah jaa, tilli on roogades ka ja kummeliteed saab samuti.
Menüüst