Nora Kutti soovitab alati edasi elada

Korralikult aastaarvude ja nimedega varustatud albumid tuletavad kõvale ujujale ja spordipedagoogile Nora Kuttile meelde nii mõndagi. Näiteks alumist, 1938. aasta sügisel Tartu Matteuse ujula juures tehtud pilti vaadates meenus talle, et temast vasakul seisis Eduard Värk ja vesi oli pildistamise päeval 12 kraadi. Parempoolse noormehe nimi ei tulnud Nora Kuttile kohe meelde. Foto: Sille Annuk

Siin oleme Tartu Matteuse ujulas, siin aga Eppa Jaanver­­kiga 1949. aasta juulis Musta mere ääres, meenutab kümneid kordi Eesti meistriks ujunud Nora Kutti albumit sirvides. Nii hirmus kiiresti on aeg läinud, ütleb ta ega tee oma aastatest väljagi.

«Tuttavad ikka küsivad, mis tunne on olla 90-aastane,» naerab hiljuti nii vanaks saanud Nora Kutti, kes on lapsest saadik sportinud ja käib nüüdki trennis. «Vastan siis, et nagu 18, ainult peeglisse ei tohi vaadata!»

Võõral on tema vanust väga keeruline määrata: heas vormis naine kõnnib krapsakalt, teekond Näituse ja Haava tänava nurgalt kodust Veeriku Selverisse võtab kümme minutit. Keppi tal kodus pole, kui muidugi välja arvata suusakepid, mis koos suuskadega on koridoris varna kõrval varnast võtta.