Tooge raha härra Mauruse kätte!

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ise tehtud, hästi tehtud: «Võltspilt, sest tavaliselt ma ise sellel diivanil ei istu,» ütleb Rocki Albert. Täna istub, sest meie rahvusmotiividel diivanikatte riide ostis Albert Madeiralt ja pani selle oma kätega vanale mööblitükile peale.
Ise tehtud, hästi tehtud: «Võltspilt, sest tavaliselt ma ise sellel diivanil ei istu,» ütleb Rocki Albert. Täna istub, sest meie rahvusmotiividel diivanikatte riide ostis Albert Madeiralt ja pani selle oma kätega vanale mööblitükile peale. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

«Ärge pange kunagi raha kasti ei siin ega hotellis, vaid tooge härra Mauruse kätte. Minu kätte toogu oma raha kõik need, kes ei oska temaga õieti ümber käia. Tulge või südaöösel, tulge ja koputage uksele, näete nõnda – kõpp, kõpp, kõpp!»

Neid Anton Hansen Tammsaare lauseid, mis sobivad tänasesse päeva nagu rusikas silmaauku, saab Pärnu kohtutäituri Rocki Alberti (39) büroo klaasseinalt lugeda iga võlgnik ja võlausaldaja. Olgu või tagantjärele tarkusena pärast ohjeldamatut ostubuumi, laenamist ja priiskamist.



Asjalisi käib kohtutäituri büroos iga päev, iseasi, kas neil oma murekoorma all ka mahti on härra Mauruse tarkusesse süüvida. Näiteks ühe firma juht astub büroosse, mustad prillid ees. Nähtavasti on nii julgem.


Tema mureks on, kui palju on firmal veel võlgu kukil ja millal täitur pangaarved aresti alt vabastab, et saaks töötajatele lõpuks palga välja maksta.



Kohtutäituri abi Marge Rell heidab pilgu arvutisse, ütleb: «Teil pole enam palju maksta.»


Ärimehe nägu läheb rõõmsamaks. Minnes pole ta õlad enam nii längus. Relli sõnul tõid sellele firmajuhile probleemid kaela äripartnerite maksmata arved.



Kohtutäituri büroo toa ühe seina võtavad enda alla riiulid paksude siniste kaustadega. Rocki Alberti sõnul on need täitetoimikud, nii 12 000 – 13 000 tükki.



Kas sama palju on ka võlgnikke?


«Ei, võlgnikke on 30 protsenti vähem. Paljudel on ju mitu, mõnel isegi 15 võlakoormat,» selgitab Albert.



Kes ja kust endale võlad kaela said?



Albert alustab sellest, et enamik eesti rahvast siiski ei laena ega ela võlgu. Aga kui võlgnikest rääkida, siis nende seas on inimesi seinast seina – koolipoistest pensionärideni ja paadialustest lugupeetud ärimeesteni. Ka võlausaldajate-laenajate rivi on kirju, pankadelgi mitu eri nime, rääkimata eraisikutest. Võlad kõiguvad mõnekümnest kroonist miljoniteni.



«On selliseidki võlgnikke, kellele mina pankurina poleks iial laenu andnud, kuna nad olid ka minu alalised kunded, kuid uskumatu – neilegi ei öeldud ära. Pangad olid kergemeelsed,» nendib Albert.



Lõpeta laenamine. Kuigi laenuahvatlused – papist majad põllul ja ülehinnatud korterid – on nüüd justkui möödanik, piiravad inimesed Alberti sõnul oma kulutusi ikka veel valest otsast.



Ei piirata tarbimist. Seda kinnitavat järelmaksud, väikelaenud. Ja kui neid võetakse, pole kaugel ka probleemid kodulaenuga.



«Aga siis tuleb täitur, võtab sinult need uhked asjad ära ja jätab minimaalse elamisraha 4350 krooni, millega sa laene enam tasuda ei suuda,» ütleb Albert.


Aga sööma peab.



«Jah, kuid mitte krediitkaardi eest restoranis,» noomib Albert.


Tema soovitus on: kui näed, et sul hakkab kehvemini minema, lõpeta laenamine ja lahe elu, hakka midagi tegema, näiteks kokkukuhjatud vara realiseerima, sest kui tuleb laviin, pole pääsu.



Kas kohtutäitur tegeleb ka SMS-laenuvõlglastega?



«Nende laenudega tegelevad reeglina inkassofirmad. Tavaliselt teevad nemad eelnevalt kohtumenetluse läbi ja kui inimene ikka ei maksa, hakkame meie otsust täitma. Kohtutäitur on ainus inimene, kellel on õigus inimese varalisi õigusi piirata. Põhiseaduski ütleb: vara on puutumatu, kui seadus ei ütle teisiti,» selgitab Albert ja heidab pilgu kellale.



Pea põõsas. Ta peab helistama ühele majaomanikule, et tolle elamu üle vaadata ja arestida. Laenudega jännis majaomanik punnib vastu. Ütleb, et on tööl ega saa täna midagi näidata, et vaatame nädala pärast. Alberti sõnul pole pea põõsasse pistmine lahendus, kuigi sellele võlgnikule andis ta päeva hingetõmbeaega.



Kas te näete palju pisaraid?



«Näeme, aga neist ei tohi end mõjutada lasta. Me ei saa asja lahendada, kui inimene nutab. Kohtutäitur ei saa iial öelda, OK, sa ei pea seda summat maksma. Ma ei saa ka öelda, OK, kui praegu ei saa, maksad hiljem. Aga kui inimene siin nutab, saadame ta koju rahunema ja kutsume järgmiseks päevaks tagasi,» räägib Albert.



Kas teil tuleb tihti inimesi välja tõsta?



Alberti väitel praegu mitte, aga varsti hakkab see pihta.



Kuidas käendamislaenudega lood on?



«Neil pole lõppu, ka õppelaenudel. Kuigi kogu aeg soovitati: kui käendate, mõelge – aga ei, käendati. Nüüd on võlgnikud piiri taga ja käendajad maksavad. Hea, kui jõuavad maksta, aga on neid, kes ei jõua,» nendib Albert.



Äsja müüs ta maha ühe vanaema korteri, kelle lapselapsed võtsid laenu ja elasid üle võimete. Ostsid krundi, ehitasid maja, aga raha sai otsa. Anti vanaema korter panti. Lõpuks tuli võla katteks müüa maja ja ka vanaema korter. Aga memm on 85. Ta tahtis surmani oma kodus elada, kuid on nüüd sugulaste katuse all.



Selliseid asju on Alberti sõnul palju, sest korterid olid ju üle hinnatud. Näiteks üks poeg võttis laenu ja pani ema korteri panti, siis pettis emalt ka ühe laenulepingu välja. Nüüd on poeg Norras ja pensionärist ema ei saa vanaduspõlvele mõeldagi. Käib tööl ja maksab iga kuu  5000 krooni poja laenu, kusjuures ta korter läheb nagunii võlgade katteks müüki.



«Nüüd on ema mures ja küsib minult, kas ta ei saaks 30 aasta peale maksegraafikut,» räägib Albert. «Paraku ei saa. Mõtlen – oleks ta lapski korralik ja võtaks laenud enda nimele. Aga ei. Arusaamatu, mis inimesi sellisele teole ajab.»



Kas on meeldiv teiste rahakotis sorida?



«Mis te nüüd! Kohtutäituri amet pole ju ometi unistuste amet, kus terendab miljon. Täitekulud on suured ja ka büroo ülalpidamine maksab,» vastab Albert.



Kas teid sarjatakse sageli?



«Tuleb ette,» nendib Albert. «Kohtutäiturid on kahe tule vahel kõigi meelevallas, sellepärast on nad ka väga haavatavad. Ühed on ju hädas, et ei saa kiiresti oma raha kätte, teised aga need, kelle käest me võtame.»



Vahel lahvatavad kired täituri büroos, vahel Pärnu maakohtus, vahel internetis. Politseid pole seni appi kutsutud. Albertit näiteks sõimas üks bussijänes internetis värdjaks, lõukoeraks ja väga vastikuks tegelaseks. Sellepärast, et ta ei jätnud bussijänest aastaid rahule, vaid nõudis piletita sõidu eest tehtud trahvi välja.



Mitte kõik võlglased ei käitu viisakalt ka Alberti büroos töötava nelja näitsikuga, kohtutäituri abidega. Elo Reits käib näiteks Pärnu maakohtu maratonistungitel, kus taotleb ühel päeval kas või 19 võlglasele, kel enam kui 3000-kroonine võlg, aresti näol asenduskaristust.



«Kohtusse nad siiski tulevad, aga mitte kõik,» ütleb Reits. «Ja kui tullakse, antakse mõnikord selline etendus, et oi-oi-oi. Kohal on naised-lapsed, ei puudu pisarad ja sõim täituri aadressil.»



Kipsis jalg. Kohtuskäigule eelneb pikk protseduur – võlglastele saadetakse täitmisteated, antakse vabatahtlikud täitmisajad, kontrollitakse taas pangaarveid, töökohti, uuritakse registreid.



«Kui võlglasel midagi pole, teeme teatise täitemenetluse kohta politseile, et inimesel on nii ja nii palju võlga üleval, ja küsime, kuidas oleks asenduskaristusega. Kui vastus on jaatav, saadame asja kohtusse,» selgitab Albert.



Reitsi sõnul lonkas üks võlgnik kohtusse kargu ja kepi toel, sest jalg oli kipsis. Mees kurtis oma rasket elu, rääkis, et nüüd ei saa ta pikka aega tööd otsida, rääkimata trahvi maksmisest või arestimajja minemisest, sest ta on pere ainus toitja. Tal oli politseitrahv linnas joomase peaga kakerdamise ja pingil magamise eest.



Kohus halastas mehele, tegi poole aasta peale maksegraafiku ega saatnud teda arestimajja, kuigi üks ööpäev karistust oleks kergendanud ta võlga riigi ees 600 krooni võrra. Pärast istungit nägi Reits sama santi linna peal kepslemas, kusjuures kipsi, karku ega keppi tal enam polnud.



Kui võlglane kohtusse ei tule, kas kohus kohaldab siis sundtoomist?



«Jah, aga kellele seda pikka mängu vaja on? Kui oled seadust rikkunud, maksa trahv ära, siis oled oma hirmudest ning kohustustest prii. Ja mida annab riigile see kuni 30 päeva aresti, kui sa oled endale 80 000 krooni eest trahve kaela korjanud? Kohtutäiturile ei anna seadus mitte mingit õigust ise täitemenetlust lõpetada, olgu võlasumma või 60 krooni,» selgitab Albert.



Kohtutäitur saab võlglast kas või 30 aastat oma orbiidil hoida, kuid on ka selline võimalus, et kui sul ikka tööd ja raha pole, saad pärast 18 kuu möödumist paluda kohtul võlg aegumise tõttu tühistada. Võlgadest võib päästa ka üksikisiku pankroti väljakuulutamine, kuid siis peab võlgnik viis aastat nööri mööda käima nagu kriminaalhooldusalune, kuni kohus otsustab, kas lõpetada menetlus või mitte.



Kõik võlglased seda aga ei tea ja peavad kohtutäiturit vereimejaks. Nõuab näiteks noorelt töömehelt koolipoisipõlves suitsetamise, vanamemmelt vales kohas tee ületamise, bussijäneselt piletita sõidu või joodikult pargipingil magamise eest ka iidamast-aadamast pärit trahvi sisse.



Alberti aeg tiksub. Ta peab sõitma Sinti, et vaadata võlglasest arendusfirma maja üle, kortereid pildistada ja hoone arestida. Sõidame. Sindi teel ukerdab purjus jalgrattur. Kuskilt ilmub politseiauto. Kundede lõppu ei näi kohtutäiturile tõesti tulevat.



Peatume kahekorruselise värskelt kollaseks võõbatud hoone ees. Selle seinal on silt, et siin elas aastail 1891–1893 Ernst Peterson-Särgava. Albert võtab jopitaskust hunniku võtmeid. Majas on kõle. Elektriküte on välja lülitatud.



Trepikojas kile all on remondimeeste jäägid – värvipurgid, siin-seal korterites vedeleb ehituspraht. Näha on, et ehitajatel on olnud minekuga tuli takus. Albert uurib vanade kremoonidega aknaid, mis on värviga üle plätserdatud. Samas pole mõnele aknalauale värvi jätkunud. 



«No nii ei tehta,» pahandab Albert ja avastab, et need aknad küll sooja ei pea ning tulevad uuel omanikul esmajärjekorras korda teha.


«Aga äkki ei maksnud firma enam ehitajatele palka?» arutleb Albert.


Käime korterist korterisse. Albert pildistab.



Büroos ootab Albertit juuratudeng, kellel bakalaureusetöö pooleli. Neiu tuli töökuulutuse peale. Pärast teda tuleb veel üks naine, kes töötas enne ühe pangafiliaali laenunõustajana.



Aga pank likvideeris filiaali ja nõustaja koondati. Alberti sõnul saaks laenunõustaja kohtutäituri büroos juristina töötades superkogemuse. Sellest, mida pankade kergemeelsed laenud kergeusklike inimestega tegid.



Nõuanne


Kohtutäitur Rocki Alberti soovitused


•    Kui saad kohtutäituri kirja, reageeri sellele. Kui maksad kohe võla ära, pääsed poole kohtutäituri tasuga, aga kui ikka ei maksa, tuleb täistasu maksta ja algavad toimingud – arestid, keelumärgid jne.


Nii võib 2000-kroonine võlg kiiresti 8000-krooniseks kerkida.



•    Kohtuskäik pole kellelegi mugav, see tähendab alati lisakulutusi. Samas ei saa täituri büroosse tulles eeldada, et sa saad alati kõike, mida tahad.


•    Kui näed, et sul hakkab kehvemini minema, unusta lahe elu ja lõpeta laenamine. Hakka midagi tegema, näiteks kokkukuhjatud vara realiseerima, sest kui tuleb laviin, siis ta tuleb.


•    Kui laenuvõlg kaelas, piira oma kulutusi, eriti tarbimist, ja ära võta oma õlgadele väikelaene ega järelmakse, muidu tekivad probleemid kodulaenuga.


•    Kui käendad laenu, mõtle, et kunagi pead ehk ise selle tagasi maksma.


•    Ära arva, et kohtutäitur teab sinust kõike – ükski seadusega tehtud erand ei hakka võlgniku suhtes automaatselt kehtima, võlgnik peab seda ise taotlema.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles