Nüganen vajab suurt lava

Pidu surnukirstul ja pangasaalis. Foto: Gunārs Janaitis

Kas eestlane, kes ei saa sõnagi aru läti keelest, suudab igavusse suremata vaadata kolm tundi ja nelikümmend minutit Tammsaare «Tõe ja õiguse» neljanda osa dramatiseeringut? Suudab! Veelgi enam: bussitäis eestlasi, kes viibisid Riia rahvusteatris Elmo Nüganeni lavastuse «Maa ja armastus» esietendusel, lahkus saalist vaimustunult.

Kuigi 1901. aastal ehitatud uhkes hoones, mis oma pidulikkuses sunnib kahvatuma ka Estonia teatri, polnud esietenduse lõpuovatsioon kõige tulisem, võib kinnitada, et Nüganeni lavastusest olid eestlaste kõrval lummatud ka lätlased. Ainult et braavohüüete asemel pühiti silmanurgast pisaraid ja tänati tegijaid vaoshoitud aplausiga.

«Maa ja armastus» on Nüganenile esimene kord lavastada üht ja sama materjali teist korda. Ent kindlasti pole 1919. aastal loodud rahvusteatri lavastus Tallinna Linnateatri «Karini ja Indreku» kordus, vaid täiendatud ja uute rõhuasetustega uusversioon (Põrgulavalt on tuttav kas või lavaline liikumine, kohati ka muusika, õlgade üles-alla liigutamine jne).