Naine nagu teater

Velli ja vigurivänt: Konn-Vigurvänt on mitme Anne Velli lastelavastuste tegelaseks. Foto: Liis Treimann

Kui filharmoonia 20 aastat tagasi otsad kokku tõmbas, jäid paljud artistid saatuse hooleks. Mõned heitusid, mõned mitte. Laulja Anne Velli asutas oma lasteteatri ja see on aidanud tal toime tulla ka kõige raskematel aegadel. Praegugi.

Päikeseline hommikupoolik Koplis. Anne Velli ja tema näitemängukaaslase Ellar Ellermani auto peatub Heleni kooli ja lasteaia hoovil ning Ellar asub pagasiruumist hoolikalt pakitud eesriidestangesid, nukukohvreid ja kostüüme trepile tõstma. 62-aastane, endiselt tikksirge rühiga Anne läheb samal ajal majja maad uurima – peab ju etendus «Metsarahva lustakad lood» algama täpselt poole tunni pärast.

Tänane etendus pole kergete killast, sest Heleni koolis õpivad puuetega lapsed. Nii vaimsete kui ka füüsiliste puuetega. Ja kuigi kogenud lavahai Anne tunnistab, et sellised esinemised on talle emotsionaalselt kõige raskemad («Kaasa nad teinekord minuga ei mängi, aga ma teen ikkagi. Sest pärast on jube hea tunne, ma ei oska seda seletadagi... Ma olen lihtsalt hirmus emotsionaalne inimene ja elan kõike pärast nii hullult üle, kõike korraga ja üksikult eraldi...»), verest need välja siiski ei löö.

Pärast seda kui Anne aastakümneid kestnud lauljaameti maha jättis, on ta enda välja mõeldud muusikaliste nukuetendustega leivakõrvast teeninud ning jõudnud läbi käia tulest ja veest. «Ega ma seda asja teatriks kutsugi. See on lasteshow, sest üheski teatris ei hüpata ja karata nagu mina. Aga lastele see meeldib,» räägib asjaosaline.

Praegunegi repertuaar ei anna häbeneda: jõuluetendusi on kolm, venekeelseid kaks, reaetendusi kaheksa. Anne möönab, et kuigi konkurents lasteasutustes etenduste andmisel on ülitugev – üksiküritajaid, truppe ja trupikesi on tekkinud viimasel ajal nagu seeni pärast vihma –, on temale tööd jagunud. Osalt ka sellepärast, et paljud teised tegijad on nooremad ega valda vene keelt.

Teadmine tuli kusagilt kõrgelt. Kui küsin, kust tekkis tuntud lauljal idee just nukunäitlejaks hakata, rehmab Anne käega taeva poole. Filharmoonia, mille artist ta aastaid oli, pakkis 80ndate lõpus pillid kotti, ja et mitte nagu paljud teised ametikaaslased töötuks jääda, otsustas Anne ise härjal sarvist haarata. Eks ta teadis, et tal on teinegi – näitlejaanne.

«Mul on nii hea meel, et kui suurelt lavalt ära tulin, see mõte anti. Kusagilt kõrgelt. Sest minu eas artistidel võib esinemistahe ja häälgi alles olla, aga nad on kuidagi kõrvale lükatud ja tõugatud. Paljud lõid käega ja jäid nukraks,» räägib ta.

Ning imestab, et Eestis vanema põlve artistidele nõnda vähe tööd pakutakse. «Vaatad Soome telekast laupäevaõhtul – kõik vanemad lauljad laulavad, kõik vanemad paarid tantsivad... Meil kõik ainult ohivad, et keskealistele ja vanematele inimestele pole midagi.

Küll käiks ja külastaks kontserte nemadki, aga see nišš on täiesti tühi! Samas sõja ajalgi tehti suuri sümfooniakontserte ja varjendites varieteed! Ka vana inimene elab, aga kui midagi ei toimu, läheb ta kortsu ja nässu.»

Mul on ikka rõõmus meel, aina vigureid ma teen! Tasapisi hakkab publik saali valguma, ja lapsi on väga erinevas vanuses – kolmeaastastest kuueteistkümnesteni. Mõni tuleb ratastoolis. Anne kõrval võtab laval koha sisse õpetaja Külli Terras, kes kurtidele lastele viipekeeles asja selgeks teeb.

Poeg Hendrik Sal-Sallerile polnud Anne kunagi kodus teatrit teinud. «Aga tema poolteiseaastasele pojale teen nüüd küll, kui ta vahel mitu päeva järjest minu juures on,» avaldab Anne. «Mul ju ripub kodus esikus terve rodu «päid» (loomapeadega maske – toim) ja nukke. Panen Sebastiani kööki tooli peale istuma, köögiukse vahele tõmban nööri, selle taha sirmi ja siis teen väikeste nukkudega. Mõtlen lood käigupealt välja. Vaatab täitsa hiirvaikselt!»

Ka need lood, mida Anne nukulavastusteks vormib, tekkisid Anne pähe otsekui iseenesest. Tema lugudes puuduvad kaelkirjakud, elevandid ja teised võõramaa loomad. Ikka rebased, konnad, hundid ja karud. «Või näiteks nirk. «Nirgi-Neti» lugu on mul ikka veel töös, sest tänapäeva lapsed pole nirkidest ju midagi kuulnud! Mul sõid maal kogu kanamajanduse ära,» poetab ta pettunult.

Ellar, kes klaveri puudumisel akordioni mängib, pilli välja ei võta, sest ka kergelt häälest ära klaver ajab asja ära. Anne seab häält, teeb sealsamas klaveri juures kiire meigi ja mäng võib alata.

«Tere, lapsed! Küll on tore, et kevad juba tuleb, eks ole ju? Siis on juba soojem ja enam ei pea nii palju riideid selga panema kui talvel. Meie tänases muinasjutus näete kõiki neid loomi, kes meie metsas elavad ja samuti rõõmustavad, et kevad on käes!»

Anne läheb eesriide taha, naaseb sealt konnaga ja laulab: «Mul on ikka rõõmus meel, aina vigureid ma teen!» Ja laseb kuuldavale krooksumist. Siis tulevad jänes, rebane ja karu.

Ellargi tõmbab vahepeal näljase hundi kostüümi selga ja lapsed kinnitavad talle nagu ühest suust, et nemad Jänest näinud ei ole. Etenduse lõppedes tahavad väiksemad lapsed kangesti Annelt kallistust saada.  

«Huhh, täitsa läbi võttis,» hingeldab naine alles siis, kui lapsed saalist lahkunud on.

Vananemisele ei tohi alla vanduda. Anne päris viimane tükk – «Maal vanaema juures» – küpses peas umbes aasta. Umbes sellest ajast saati, mil ise vanaemaks sai. Aga oli ka teine põhjus.

«Hakkasin mõtlema, et ma olen juba nii vana ja kuivõrd esteetiline mind üldse laval vaadata on,» jagub tal enesekriitilisust. «Mõtle ise, vanamutt kargab laval ringi – pole ilus pilt! Aga siis leidsin, et nii kaua kuni mul häält ja ideid on, tahaks ikkagi seda armastatud tööd teha.

Mõtlesin, et on vaja etendust, kus minu välimus ja vanadus pole enam primaarne. Ja et kui mul on «pea» otsas, pole mind näha. Nooremaks ei lähe meist keegi, ja olen isegi õnnelik, et mul sellises eas hääl alles on.»

Ta mõtiskleb, et kui meestel läheb lauluhääl aastatega aina kaunimaks, võimsamaks ja sügavamaks, siis naistel nii ei ole. Ja Anne on lähedastele sõnad peale lugenud: nii kui on kuulda, et hääl hakkab vanamuti omaga sarnanema, tuleb talle seda öelda. Mis sest, et ta võib ütleja peale esiotsa solvuda ja vihastada. «Arvan, et viie-kuue aasta pärast teen ma niisugust porgandihäält, et kole kuulda,» naerab ta. «Ma kohe kardan seda!»

Alles eile, ütleb Anne, oli ta vihane iseenese peale. «Võtsin flöödi kätte ja hakkasin heliredeleid mängima. Mõni päev pillimäng kohe istub, mängid rõõmuga, kõik tuleb, näpud jooksevad, pea on lahti...

Teine päev – no ei tule ega tule, tooni ei ole, näpud on kinni... Ja siis olin ma enda peale nii vihane, et vanaks saan! Sa ei kujuta ette, kui vihane ma olin! Aga midagi teha ei ole. Ja siis ma kohe hambad ristis harjutasin edasi. Ainus mõte oli, et alla ei tohi anda ja kui üks päev läheb kehvemini, siis homme paistab ju jälle päike.»