Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2014/12/10/3597009t1h3161.jpg)
/nginx/o/2011/04/14/557956t1h44b1.jpg)
Soomlaste kohvilaudades on viimastel päevadel vahetatud arvamusi sellest, mis õigupoolest juhtus ÜROs oktoobri 18. päeval. Tunne on soomlastel olnud sama, nagu nii mitu korda pärast Eurovisiooni lauluvõistlust. Kuidas on võimalik, et ehkki oleme nii konkurentsitult suured soosikud, jääme ometi viimaste hulka? Kui Soomele pakuti 1950ndate lõpus esimest korda võimalust kandideerida ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeks, keelduti sellest aust viisakalt. Toonase Soome välispoliitilise liini järgi tuli hoida ennast suurriikide vastuoludest eemal. Julgeolekunõukogus oleks see võimatu olnud.
1968. aastal hinnati olukorda teisiti. Elati Urho Kekkoneni aega ja Soome otsis rahvusvahelist tunnustust oma neutraliteedile, sest Moskvast seda ei pakutud. Lääneriigid olid valmis maksma kõva hinda, et kindlustada Soomele koht julgeolekunõukogus. Olukord oli alguses sama nagu praegugi: kahele kohale oli kolm kandidaati. Enne hääletust taandus üks kolmest – Itaalia – ja järele jäi kaks: Soome ning siis veel Franco diktatuuri all elanud Hispaania.