Jarmo Mäkelä: mis Soomel ÜROs viltu läks?

YLE välistoimetaja Jarmo Mäkelä. Foto: Peeter Langovits

Soomlaste kohvilaudades on viimastel päevadel vahetatud arvamusi sellest, mis õigupoolest juhtus ÜROs oktoobri 18. päeval. Tunne on soomlastel olnud sama, nagu nii mitu korda pärast Eurovisiooni lauluvõistlust. Kuidas on võimalik, et ehkki oleme nii konkurentsitult suured soosikud, jääme ometi viimaste hulka? Kui Soomele pakuti 1950ndate lõpus esimest korda võimalust kandideerida ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeks, keelduti sellest aust viisakalt. Toonase Soome välispoliitilise liini järgi tuli hoida ennast suurriikide vastuoludest eemal. Julgeolekunõukogus oleks see võimatu olnud.

1968. aastal hinnati olukorda teisiti. Elati Urho Kekkoneni aega ja Soome otsis rahvusvahelist tunnustust oma neutraliteedile, sest Moskvast seda ei pakutud. Lääneriigid olid valmis maksma kõva hinda, et kindlustada Soomele koht julgeolekunõukogus. Olukord oli alguses sama nagu praegugi: kahele kohale oli kolm kandidaati. Enne hääletust taandus üks kolmest – Itaalia – ja järele jäi kaks: Soome ning siis veel Franco diktatuuri all elanud Hispaania.

Soome esimene kord julgeolekunõukogus tähendas pöördehetke nii riigi välispoliitikas kui ka Soome rahvusvahelises positsioonis. Soome esitas oma toonase ÜRO suursaadiku Max Jakobsoni ÜRO peasekretäri kandidaadiks – see katse kukkus läbi Nõukogude Liidu vastupunnimise tõttu ja Jakobson jäi ühe häälega alla teise neutraalse riigi – Austria – kandidaadile. Soome rolli külma sõja aegse siira sillaehitajana tunnustati siiski mõni aasta hiljem, kui Soome võis võõrustada Helsingis Euroopa julgeoleku- ja koostöökonverentsi (nüüdne OSCE) tippkohtumist.