Politseil on raskusi üha kasvava perevägivalla kaebuste hulgaga
Kui justiistminister Kristen Michal mullu suvel riigikogus kinnitas, et perevägivalla vastu võitlemine on ministeeriumi prioriteet, oskas ta vaevalt arvata, millise resonantsi see põhjustab. Usk, et riik tuleb appi, on kerkinud kõrgemale kui kunagi varem, lähedaste terrori all kannatavad mehed ja naised on muutunud oluliselt julgemaks ning politseisse tehtud avalduste hulk kasvab kiiresti, vahendas ERR Uudised ETV saadet «Pealtnägija».
Põhja prefektuuri isikuvastaste kuritegude talituse juhi Rait Pikaro sõnul on tänavu üheksa kuuga Eestis registreeritud ligi 2000 perevägivalla juhtumit. Seda on 800 võrra rohkem kui 2010. aastal ja juba 100 enam, kui kogu möödunud aasta jooksul kokku.
Prioriteete kehtestades on aga üha kasvava kuritegude hulga juures unustatud kõige tähtsam – kes kogu seda peretülide massi lahendama peaks.
Pikaro sõnul on koormus ühe uurija kohta umbes 30 kriminaalasja menetluses ja seda on väga palju, seda enam, et tegemist on keeruliste juhtumitega, kus kõik ei ole kaugeltki must-valge.
Nii on täiesti loomulik, et mõni terrori all kannatav naine ei jõuagi riigi poolt lubatud abi ära oodata ja otsib seda mujalt.
13 avaldust pole seni konkreetset abi toonud
43-aastane Olga Djatlova on üks paljudest, kes on viimasel ajal abi saamiseks "Pealtnägija" poole pöördunud. Ta on väikeettevõtja, peab kaht poodi ja elab tagasihoidlikus Lasnamäe korteris. Viimase viie kuuga on naine ja ta lähedased teinud politseile kokku 13 avaldust, et peatada teda sihikindlalt terroriseeriv endine elukaaslane.
Djatlova otsustas tänavu 11. juunil lõpetada oma neli aastat kestnud suhte üha sagenenud tülide ja mehe liigse alkoholilembruse ja muretu elu vastu. Mees aga sellega ei nõustunud ning lahkuminek toimus rüselusega, mille käigus sai naine sinikad jalgaele. Mees püüdis naist survestada isegi oma kriminaalse taustaga sõprade abil.
Tüli fookuses, nagu tavaliselt, on vara. Mees väidab, et naine pettis temalt välja firma ja tegi ta kavala nõksuga puupaljaks. Naine raiub vastu, et on end ise üles töötanud, korteri ja auto ostnud veel enne mehega tutvumist ning firma müüs mees ise talle maha.
Olga Djatlova esitas 13 avaldust vähem kui kuue kuuga. Nende kohta on naise teada algatatud vaid viis kriminaalasja ja ükski neist ei ole tänaseni kuhugi jõudnud. Vastupidi, Djatlova väitel on uurijad neidki üritanud lõpetada süü tõendamatuse ettekäändel.
Põhja prefektuuri isikuvastaste kuritegude talituse juhi Rait Pikaro sõnul on Djatlova teadetele adekvaatselt reageeritud ja nende sündmuste asjaolusid selgitatakse.
Loo teevad keeruliseks vastaspoole vastupidised väited
Üks põhilisi probleeme selles loos, nii nagu paljude perevägivalla juhtumite juures, on Djatlova endise mehe kardinaalselt vastupidised väited ja selgitused. Alati viisakalt ülekuulamistele ilmuv ja ladusa jutuga politseis esinev mees raiub nagu rauda, et naine on kogu loo välja mõelnud, portsu episoode ise lavastanud ja üritab temast valede abil lihtsalt vabaneda.
See on klassikaline perevägivalla juhtum. Emotsioonid on laes, naine süüdistab meest ja vastupidi. Mõlemad raiuvad, et nemad on kannatanud ja just neil on kaljukindlad tõendid. Keskel on aga 30 kriminaalasja all uppuv uurija, kellelt nõutakse kohest sekkumist, sest mõistagi on ju igaühe jaoks just tema probleem kõige põletavam.
«Kindlasti iga uurija, kelle menetluses on hulgem asju, teeb vahet, mis vajavad kohest menetlemist ja kuhu on vaja sekkuda, kus on vaja tõendid veel võimalikult kiiresti kokku koguda. Nii-öelda teise kategooriasse jäävad menetlused, kus asjaolud on ebaselgemad ja võib-olla see vägivald siis ei ole nii räige, nii ohtlik. Selle menetlemine võib võtta rohkem aega,» selgitas Pikaro
Perevägivalla praktika näitab, et kümnest politeile tehtud avaldusest üheksa suhtes algatatakse kriminaalasi. Kohtusse jõuab neist lõpuks aga üksnes veerand – 24 protsenti, sest 45 protsenti kõigist alustatud asjadest lõpetatakse leppimise või avaliku menetlushuvi puudumise tõttu. Koguni 31 protsenti lõpetab politsei aga lihtsalt süütõendite puudumise tõttu.
«Kuna lähisuhtevägivald tihti leiab aset koduseinte vahel, kahe inimese vahel, kus ei pruugigi olla tunnistajaid, ei pruugi olla reaalseid füüsilisi vigastusi, /.../ siis see on täiesti tavaline või tihti esinev situatsioon, kus sõna sõna vastu olukord tekib,» rääkis Pikaro.
Vanemkomissar Pikaro sõnul on oma eksmeest ahistamises süüdistav Olga Djatlova teinud seni kõik õigesti, et on oma väidetavatest kannatustest järjekindlalt politseile teatanud. Iseküsimus on, kas kõik tema 13 avaldust leiavad ka tõenditega kinnitamist. Otsuse selles draamas lubab politsei teha lähiajal.
«Ta võib ju emotsionaalselt arvata, et see on kõik nüüd tema vastaspoole, näiteks endise elukaaslase tehtud või korraldatud, ja tema, kannatanu, võib endale sellist emotsionaalset hinnangut lubada, aga politsei probleem ongi see, et meie saame lähtuda siiski tõenditest,» selgitas Pikaro.
Kõlab mõistusevastaselt, aga samal ajal kui riik on tõstnud perevägivallaga võitlemise esikohale, ei ole politseile grammigi jõudu selle jaoks juurde antud. Vastupidi, kui paar aastat tagasi töötas Põhja prefektuuri isikuvastaste kuritegude talituses 73 inimest, siis täna on neid kümme vähem. Seejuures ei tegele nad ainult perevägivalla, vaid kõikide peksmiste, röövimiste, vägistamiste ja muude sellist tüüpi kuritegude lahendamisega.