Läinud sajandi 30ndatel õitsenud Kopli liinide asumist sai nõukogude ajal kurikuulus paik. Sinna jäänud vähesed elanikud on valmis iga hetk oma kodu jätma, tegemaks ruumi uuele ja uhkele elurajoonile, mis sinna võib-olla kunagi tuleb.
Tellijale
Kopli liinid, hüljatute pelgupaik
3. november 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Muidugi on kahju siit lahkuda. Väga! 1. ja 2. liini vahetus läheduses elav vanaproua Leida Ader puhkeb nutma. Kogu maja on juba elanikest tühi, ainult tema on veel jäänud.
Ader on osa mööblist maha müünud, koridoris kõrguvad kraami täis pappkastid. «Olen siin sündinud ja kasvanud, 86 aastat elanud, lapsepõlvgi samas veedetud. Ei taha mõeldagi, et pean siit ära minema … See minek saab ikka väga raske olema,» ohkab vanaproua ja pühib pisaraid.
Tööliste elamud
Arhitektuuriajaloolane Robert Nerman ütleb, et 1. ja 2. liini majad ehitati aastatel 1912–1916 Peterburi arhitekti Aleksandr Dmitrijevi projekti järgi ning kandsid toona tööliskolonii nime. Enne koloniid kohises seal mets ning tegu oli – kuni laevatehaste ehitamiseni – tallinlaste lemmikpuhkealaga, kust ei puudunud ka väikesed ööbimiskohad.
Tööliskolonii jagunes omakorda kolmeks – ülemiseks, keskmiseks ja alumiseks. Ülemise osa ühiselamu tüüpi majades elasid peamiselt poissmehed, lapsi ja pereinimesi oli vähe. 250 õpilasega kooli juures, mida enam pole, asus kaarhalli-sarnane hoone, milles asus nii kirik kui ka tehase einelaud. Viimase klientuuriks olidki just noored mehed, kes ise endale kodus vaaritada ei viitsinud.
Kui 1917. aastal seoses sakslaste pealetungiga kolme laevatehase umbes 10 000 töölist evakueeriti, jäid majad tühjaks ning paljusid aknaid ja uksi kasutati küttena. Vabadussõja järel asusid majadesse optandid ja nende pereliikmed, kes olid põgenenud Venemaalt punase terrori eest.
Liinide hiilgeaeg algas 30ndatel, kui pärast tehaste pankrotistumist moodustati aktsiaselts Kopli Kinnisvara. See oli otsekui majavalitsus, millele allunud 2000 korterit asuti hoogsalt rekonstrueerima.
Sepa tänava majadele ehitati silikaattellistest kivitrepikojad ning need nägid välja sama uhked nagu Kadriorus. Jõuliselt arenes kodukaunistamise liikumine, ehitati purskkaevusid, populaarsed olid palliplatsid, mängiti koroonat, aktiivselt osaleti kohalikus näiteringis, laulukooris ja orkestris, tuletõrjes ja kaitseliidus. Poolsaare tipus mängis pühapäeviti orkester ja mereäärsel tantsuplatsil oli raske kohta leida.
«Igal pool oli tohutult rohelust, majad olid rahvast täis,» meenutab siinses 26. algkoolis õppinud Leida Ader, kelle vanematekodu asus liinidest veidi eemal Bekkeri tänaval, otse mere ääres. Nii mere
ääres, et sügistormide ajal peksid lained vastu majaseina.
Naabritel olid kuuris lehmad või sead, kanad-kuked olid aga kõigil; Aderi ema ja isa pidasid lisaks kanadele ka parte ja küülikuid.
Muide, väikese Leida koolitee viis läbi paksu kuusemetsa. «Venelased elasid siin ka, ja eestlased said nendega väga hästi läbi – pool kooli oli eesti-, pool venekeelne.»
Kogu asumi peale oli vaid üks politseinik, kes kõiki elanikke ning nende lapsi läbi ja lõhki tundis. «Kui mõni poiss oli koerust täis, nagu näiteks minu vend, toodi ta tuttipidi koju, vanematele räägiti süüasi ära ja ta sai kumminuiaga taguotsale paar laksu,» räägib proua.
Kõik muutus siis, kui – nagu Ader ütleb – venelane sisse tuli. Senist elutervet ellusuhtumist enam ei mõistetud.
Pidurdamatu allakäik
Robert Nerman jutustab näiteks, et 1941. aastal ajasid sakslaste eest taganevad venelased Kalevi pataljoni maa-alale hulga talupoegadelt võetud lehmi, et need vaenlase kätte ei jääks. Kuna põgenejate laevadel polnud kõigile loomadele ruumi, siis nad lihtsalt põletati, hobused aga seoti Kopli kalmistul ristide külge ja lasti kuulipildujast maha.
Pärast sõda algas seoses Nõukogudemaalt, hoopis teistsugusest kultuuriruumist saabujatega Kopli liinide järkjärguline ja pidurdamatu allakäik. Tõsi, eestiaegne ellusuhtumine püsis seal suhteliselt kaua.
Kuigi elati vaeselt, ei tulnud kohalikel algul pähegi, et keegi võiks kokkuklopsitud kuuridest, kus peeti lehma või siga, loomi ööpimeduses varastada. Kuuridel polnud vana harjumuse kohaselt uksigi ees!
«Need sissetulijad ei hoolinud oma uuest kodust. Meie hoidsime puhtust ja korda, aga nemad tulid välisuksele, ämber käes, ja viskasid solgi üle ukse. No kas see on siis tegu,» küsib Leida Ader retooriliselt, nentides, et aja jooksul on liinidele pikemalt pidama jäänud sissesõitnud õnneks kohaliku mentaliteediga kaasa läinud. «Nad on ikka täitsa eestipärased inimesed, suhtume üksteisesse väga hästi,» lisab ta.
«Eriti ränk muutus toimus 60ndatel,» teab Nerman.
«Siis läks asi ikka päris hulluks. Üks tappis mitu meest ära, hirmsaid lugusid tegi inimestega,» ütleb Ader.
Nerman räägib, et 90ndatel, kui vene sõjaväelased lahkusid, selgus, et osa neist jätsid oma lapsed maha. Nood moodustanud siis kambad ja jäänud liinidele elama. Suure külmaga läinud nad Peetli kiriku ukse taha ning sinna moodustati justkui lastekodu. Tõsi, praeguseks on lastest tublid pereinimesed sirgunud, kuid kahtlane seltskond luusib ikka ringi.
«Praegu on asi – isegi võrreldes kümne aasta tagusega – täiesti käest ära. Olen seal näinud narkomaane, purjus naisi lapsevankriga kakerdamas … Aga eks leidub ka ausaid ja väga korralikke inimesi, kes ei taha lahkuda. Paikkonna patriotism on seal väga tugev,» kinnitab Nerman.
Miks liinid praegu lihtsalt hääbuvad – kindlasti ka sellepärast, et sealsetel elanikel ei lastud kortereid erastada, vaid pakuti muud eluruumi. «Inimesed oleksid elamise korda teinud, raha kogunud ja maju parandama hakanud. Miks meile seda võimalust ei antud, seda ei tea,» sõnab Leida Ader mõtlikult.
Tondilossid
36 aastat tagasi asus ühele liinidest elama tädi Galja. Nimetagem seda umbes 60-aastast naist nii. Ta on just tulnud hagu korjamast, et ühes ausõna peal püsti püsivas liinimajas, mis elamiseks silmanähtavalt kõlbmatu, tuli pliidi alla teha.
Vett ja elektrit seal pole. Maja näeb välja nagu õuduste loss – esimese korruse aknad vineeriga kinni löödud (mõnel pool on see ka eest kistud) ja toad prügi täis loobitud (seda leidub siin koormate viisi). Teise korruse mõrased aknaklaasid viitavad sellele, et ega siin vist keegi ela. Aga tuleb välja, et lisaks Galjale on elanikke veel. Näiteks üks noorepoolne daamike, kes kollase jope peale visanud ning naabermajja kiirustab.
«Päikseke, kuhu sa nii tõttad? Vaata, millised mehed meie maja juures täna liiguvad,» hõikab Galja kõva häälega, aga ilmselgete jääknähtudega daam ei tee kuulmagi. «Las elab nii nagu tahab, see on meie kõigi õigus,» rehmab hüüdja käega, «tarkus tuleb vanusega.»
Tädi Galjale tundus nõukaajal, et elu on nagu lill. Defitsiitset kaupa pidi taga küll ajama, aga keegi ei nälginud, keegi ei sobranud prügikastides. Kõik käisid tööl ja panid tina, nii eestlased kui ka venelased, ja olid õnnelikud.
Galja töötas aastaid kaubandusvõrgus. Mis temaga täpselt juhtus, jääbki segaseks, kuid ilmselt midagi samasugust, nagu juhtus tema naisülemusega. Nimelt leidnud tolle mees uue silmarõõmu ja ülemus hakanud siis jooma, kuigi üritas oma õnnetut eraelu kiivalt varjata. Kuni jäi töökohast ilma ning Galjale tänaval … kodutuna vastu tuli.
Seitse aastat elamisluba taotlenud naine jutustab kohalikest elanikest igasugu lugusid ning neist selgub, et omad hoiavad siin tõesti väga kokku. Läheduses elanud lesbipaar, kes vahel ikka Sepa baari külastas. Kord hakanud üks limusiiniga võõras mees neile külge lööma, ja kuna pakiruumis oli terve kast Russki Razmeri viina, oli ta igati oodatud pidu jätkama.
Oleng lõppenud aga hirmsa armukadedusskandaaliga, nii et mees vaatas, et tulema sai. Galja ei mõista naisi hukka, ehkki ta ise mehe ja naised kokku viis.
Üldiselt aga hindab ta liinide asumi väga turvaliseks kohaks. Vähemasti omade jaoks. Need, kes varem probleeme tekitasid, istuvat juba ammu vanglas või on maha löödud. Ainsad, kellega kohtumise üle tädi Galja rõõmu ei tunne, on narkomaanid.
Leida Ader räägib, et halb kontingent elutseb allpool, mere ääres. Seal pidid nad siiani üksteist joomingute käigus nottima. «Ja alles suvel surid 2. liinil kaks narkomaanist 50-aastast naist ära ja kinni võeti ka üks mees, kelle juures 15-16-aastased narkootikume ostmas käisid. Minu oma akna all süstisid!» ahhetab ta.
Nagu saatus määrab
Kuigi liinid tunduvad esmapilgul inimtühjad, on siin tegelikult liikumist palju. Edasi-tagasi kiirustavad noorteseltskonnad, kes sõeluvad mõnest uksest, mille taga justkui keegi ei ela, sisse ja välja. Keegi naine kontrollib elektrikilpi. Libedal teel kõnnib väga vana naine, astudes edasi vaat et sentimeetri haaval. Läheb vist poodi, mis asub supiköögiga samas hoones.
Kui kohalik kool kümne aasta eest ööpimeduses buldooseriga maha lükati, tuldud hääbuva maja juurde justkui palverännakule. Põliselanik Leida Adergi ütleb, et näeb tihti maja eest läbi jalutamas asumi kunagisi elanikke, tuttavaid nägusid, kelle hing siia maha jäänud.
Ader tunnistab, et oleks juba ammu pidanud Lasnamäele vanurite majja kolima, aga ta lihtsalt ei taha minna. Sest mis siin viga – akna all kasvavad lilled, suvel teed akna lahti ja tuules sahisevad kaseoksad. Trammid, trollid ja bussid on käe-jala juures.
«Mina sinna Lasnamäele minna ei taha. Aga eks iga asjaga peab harjuma. Võib-olla ehitatakse siia nii ilusad majad, et saab veel tagasi tulla? Lehes igatahes kirjutas, et siia tuleb Tallinna pärl,» lohutab ta ennast.
«Mis on ette saatusest määratud, see ka tuleb,» on tädi Galja leplik. Ja lisab: «Tahan soovida Põhja-Tallinna linnaosa vanemale ja tema perele jumala õnnistust. Tegemist on väga targa ja korraliku naisega – sügav kummardus talle!»
Ta kummardabki. Sügavalt ja siiralt.
Piirkond praegu