Lõuna-Eestis elab edasi komme lahkunule puutüvesse rist lõigata

Lõunaeeslaste kaunist kommet uurinud Marju Kõivupuu Lasva ristimetsas 2006. aastal.

FOTO: Erakogu

Kristluse-eelseid matmiskombeid ja külakatoliiklust ühendav komme puutüvedesse riste lõigata pakub tuge ka tänapäevastele leinajatele, usub Tallinna Ülikooli vanemteadur Marju Kõivupuu.





«Ristipuu ise pole teab mis püha puu. Lihtsalt üks puu, mis kasvab sellise hea koha peal, kust külani nii palju maad on, et hääled koju enam ei kosta. Tähtis on ka see, et naabruses inimesi ei ela. Pärast ristipuud ei ole hea, kui kilomeetri ringis kedagi elamas oleks. Muidu kui maetud inimese hing koju rändama tuleb ja vanu võlgu taga otsima hakkab, siis saavad need, kes sealpool puud elavad, häiritud. Et seda ei juhtuks, tuleb ristilõikajal lõikamise ajal kinnitada nimeliselt surnut nimetades, st öelda surnu nime, et ta ristist kabelini ka ringi kollama ei tule.»



Nii kõlab üks rahvasuust üles kirjutatud seletus ristipuudele. Kui perekonnas juhtub kurb sündmus ja saabub matusepäev, siis peatub matuserong sobiva puu või metsatuka ääres ja lahkunu mälestuseks lõigatakse puutüvesse rist – naise puhul sageli kaske, mehele aga mändi või kuuske.



Elus mälestusmärk


See peatus, mille käigus pakutakse ka napsi ja suupisteid, on viimane hetk, mil surnu kuulub veel perekonnaringi. Sõidu jätkudes hoiab rist teda juba kodust eemal, samas on see ka just kodutee juhatuseks siis, kui koidab viimnepäev  – ning ennekõike on tegemist aastakümneid püsiva elusa mälestusmärgiga lahkunule.



Tallinna Ülikooli teadlase Marju Kõivupuu värskelt ilmunud raamat «Hinged puhkavad puudes» annab veenva põhjenduse eelmises lõigus kasutatud oleviku-vormile. Nimelt on see komme, mida on esimest korda teadaolevalt täheldatud 17. sajandil ning mis suure tõenäosusega kannab endas lausa kristluse-eelseid tavasid, siiani elus ajaloolisel Võrumaal.


«Kogu Vana-Liivimaal, mis ulatus Põhja-Lätist Lääne-Saaremaani, oli see komme elus kuni Teise maailmasõjani,» lausub Kõivupuu.



Tema sõnul on ristipuukombestikus segunenud muistse metsarahva matmistavad ning keskaegne külakatoliiklus, mis näikse olevat lõunaeestlase vaimule tänini omasem kui põhjamaine luterlus.



«Lõuna-Eestis oli katoliiklus visa taganema. Ilmselt lõunaeestlase emotsioonid lihtsalt tahavad rohkem kui askeetlikum luteri kirik, midagi ei ole teha!» naerab Kõivupuu.



Nõukogude ajal tauniti kiriklikke matuseid ja surnuaiapühi ning siis pakkus ristipuude tegemine kiriklike rituaalide asemel teatavat kompensatsiooni. Ka tänapäeval, mil matusemood soosib hoopis krematsiooni, võib puusse risti lõikamine olla hingetoeks.



«Tänapäeva ühiskonnas ei puutu me palju surmaga kokku, me ei taha sellest rääkidagi. Matusetalituse saame korraldada selleks ettenähtud leinamajas, kus kadunukese eest hoolitsevad spetsialistid,» lausub Kõivupuu.



Ent kui sa tõrjud kurbuse ja kaotusvalu endast eemale, siis võib juhtuda, et lein jääbki välja elamata ning lööb hoopis hiljem välja ootamatutes vormides, jätkab teadlane.



«Lõunaeestlaste erinevad matuserituaalid on siin inimestele psühholoogiliseks toeks. Sa ei ole üksi, sind aidatakse. Alati on suguvõsas keegi, kes teab pisut rohkem, kelle käest nõu küsimist ei pea häbenema. See on tavaõigusele tuginev sotsiaalne võrgustik, mis aitab elada ja olla. Ja kui sa oled matuste juures, kui sul tekib tunne, et sa oled lahkunu heaks omalt poolt teinud kõik, siis mingil hetkel oledki oma leina välja elanud.»



Ristipuudki on üle elanud raskeid aegu, eriti näiteks viimasel üleminekuperioodil, kui omandisuhted jälle muutusid. Mitmed põlised ristpuud ja ristimetsad on langenud sae ohvriks. Rahvauskumustele toetuv hoiatus, et ristipuu langetajat tabab õnnetus, on mitmel puhul ka tõeks osutunud.



Kõivupuu aastatepikkuse uurimistöö tulemusena on alles jäänud teadaolevad ristipuud nüüdseks Liis Keerbergi abiga Eesti Rohelisest Liikumisest kaardistatud (www.roheline.ee/ristipuud/) ning uusi andmeid lisandub pidevalt. Paljud puud on õnnestunud ka kaitse alla võtta.



Õpetab teistega arvestama


«Ristimetsad ja ristipuud, laiemalt kõik looduslikud pühapaigad sunnivad individualistlikku eestlast ühiskondlikult käituma, arvestama tavalise inimesega ka näiteks metsade majandamisel,» loodab Kõivupuu. «Need, kelle metsa on tavaõiguse järgi mälestusriste lõigatud, võiksid pöörduda teiste inimeste poole nii: lugupeetud kohalikud inimesed, peame nõu, kuidas majandada seda metsa nüüd nii, et see ei riivaks teie tundeid. Seda kas ei juleta või ei peeta üldse vajalikuks.»



Ent kas Tallinna kerkiv võidusammas – pika tüve otsas asuv rist – võib samuti kehastada autorite alateadlikku soovi püstitada ristipuu Vabadussõjas langenuile?



«Läbi aegade on monumendid kehastanud võimu, vägevust, ka seksuaalsust... Ühest küljest sümboliseerib see monument kahtlemata meie jätkusuutlikkust rahva ja riigina, teisalt määratleme end seeläbi ka kristlikku kultuuriruumi kuuluvana,» mõtiskleb Kõivupuu. «Ja eks seegi sammas hakkab meie avalikus ruumis, meie rituaalides ja tõekspidamistes, kuid ka siinsete erinevate rahvaste folklooris elama edasi juba oma elu. Ja rahvasuu on alati olnud terane...»

Tagasi üles