/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)
/nginx/o/2012/11/08/1420416t1h7726.jpg)
Paljud nimetud ja nimega inimesed on väljendanud imestust, et Tartu kunstimuuseum kavatseb osta Jaan Toomiku installatsiooni «15. mai – 1. juuni 1992». Imestus on muidugi kergelt öeldud, netikommentaarides leidub ilkumist, häbistamist, hurjutamist jms. Veel rohkem kui ost on teos ise õhutanud arvamusi ütlema ja vahetama. Sest peale paberi ja klaaspurkide on kunstnik Toomik julgenud kasutada installatsiooni loomiseks ekskremente.
Olen kuulnud ja lugenud etteheiteid hinna pärast, mis kunstnik oma teose eest saab (pangaülekanne tehakse umbes kuu aja pärast). 2000 eurot olevat liiga palju s..a eest. Ma arvan, et 2000 eurot on isegi vähe eesti kunstis nii olulise installatsiooni autorile. Igal juhul on väga hea, et Tartu kunstimuuseum niisuguse otsuse tegi.
On ju selle asutuse üks tähtsaimaid eesmärke oluliste kunstnike silmapaistvaimate teoste säilitamine. Ja «15. mai – 1. juuni 1992» on kahtlemata viimase kahekümne aasta kõige enam tähelepanu pälvinud kunstitöö Eestis. Tartu kunstimuuseumi eesotsas direktor Reet Margiga oleks tulnud lausa karistada, kui nad ei oleks niisugusele otsusele jõudnud. Seda enam, et kogus on juba Toomiku maale ja videoid. Nüüd on komplekt täielikum.