Nõustaja: hea isa ei unusta oma lapsi ka keeruliste elumuutuste korral

Isa lapsega

FOTO: Caro/ScanPix

Hea isa ei unusta oma lapsi ka keeruliste elumuutuste korral, hoolitsedes nende vajaduste, sh ka emotsionaalsete vajaduste eest, toetades raskuste korral ka nende ema, kui oma laste esmast hoidjat, tagades seeläbi oma lastele suurema turvatunde – selline südamehoiak räägib valmisolekust asetada lapse huvid esikohale, leiab perenõustaja Kaia Kapsta.

Isadepäeval räägitakse ikka sellest, missugune peaks olema hea isa. Missugused on Teie hinnangul omadused, mis teevad isast päris isa?

Isade rolli ja mõju lastele ei saa hinnata adekvaatselt ainult laps-isa omavahelisel suhtlustasandil, vaid seda peab vaatlema ja mõtestama vaadeldes pereelu toimimist laiemalt. Isaks olemine omab peresuhtes mitut erinevat funktsiooni, mõjutades seeläbi kogu pere toimimist ja kõikide pereliikmete toimetulekut nii kodus kui ka väljaspool kodu.

Isad on ühed äärmiselt olulised tegelased oma laste eludes. Isad toovad laste eludesse müramist ja möllu, muljed ja uusi kogemusi; maailma avastamist ja iseenda proovilepanekut ning valmisolekut riskide võtmiseks. Isad on laste jaoks täiesti teistsugused olendid kui emad. Kui emad aitavad lastel siia maailma tulla ja esmast lähedus- ja turvatunnet kogeda, siis lapse edaspidine pilt maailmast ja isiklik turvatunne sõltub suuresti suhetest isaga ja isa suhtestumisest kogu pereeluga üldisemalt. Eriti aga sellest, kuidas tuleb isa toime suhtes kahe inimese vahel, suhtes oma lapse emaga.

Nõustamisruumis kohtun armastavate ja hoolivate isadega, kes, täna oma peret ja suhteid üles ehitamas, teevad seda siiski teadvustamatult mineviku kogemustest mõjutatuna ning oma lapsepõlve ja -vanemate lugu korrates.

Niisiis teostub isa roll suuremas plaanis ikkagi eelkõige suhtes lapse emaga ja seda lisaks lapsevanemateks olemise tasandile ka veel või võiks isegi toonitada, et eelkõige mehe-naise tasandil, mis on ka peamine allsüsteem perekonnas ja seda pere kui tervikliku süsteemi parima toimimise eesmärgil. Lapse saatuse ja edaspidise käekäigu kirjutamisega alustatakse juba ammu enne tema sündi, siis kui omavahel kohtuvad mees ja naine, tulevane isa ja ema sellele lapsele.

Kahjuks kiputakse seda universaalset teadmist Eestis perepoliitika kujundamisel endiselt mitte eriti tõsiselt võetama. Aga pereterapeut Jesper Juul on öelnud, et ei saa samaaegselt olla hea ja armastav isa oma lastele kuid mittehooliv partner oma laste ema suhtes.

Isa motiveeritus pereelus osalemiseks ja isarolli täitmiseks sõltub peamiselt suhtekvaliteedist partneriga ja partnerite omavahelisest respektist ning austusest.

Piisavalt hea isa suudab mõtestada oma rolli mehena ja isana peres läbi oma suhete teiste pereliikmetega ja võtta vastutust pere kontekstis ka kogu süsteemi kooshoidjana ja kaitsjana. See heidab teatud mõttes väljakutse tänases ühiskonnas valdavalt tunnustatud isa peamisele rollile ja ülesandele olla ja täita peres varustaja rolli, tehes seda valdavalt perest eemal -ja eraldiolevana.

Lapse üks baasilisemaid vajadusi seoses isa olemasoluga ongi lisaks igapäevastele lahedatele koostegemistele ja tema emotsionaalsele kohalolule ka see, et maailmas oleks olemas keegi, kes suudaks kaitsta nii teda kui tema ema, vaatamata kõigele ja hoolimata sellest, mis iganes ka elus ei juhtuks.

Aasta isa 2011 Aavo Ots on viie lapse isa.

Miks peate neid omadusi vajalikuks?

Meie maailmapilti on seni erinevatel ajaloolistel põhjustel fikseerunud arusaamine, et ema-lapse vaheline side on püha ja puutumatu. Vaieldamatult ema-lapse vaheline varajane seotussuhe seda ka on, aga samas, isade eemaloleku või täieliku puudumise korral on paljud lastel oht jääda oma emadega emotsionaalselt üleseotuks. Neil lastel võib olla keerulisem oma järgmises arenguliselt olulises eluetapis iseseisvuda ning arengu-ülesannetega edukalt toime tulla.

Rahuldustpakkuv paarisuhe aitab mõlemal vanemal paremini ehitada üles omavahelist perekonna allsüsteemi - vanemluse allsüsteemi ja tunda ennast lapsevanema rollis terviklikumalt ning rahulolevamalt, ehk teisisõnu öeldes - õnnelikumalt. Sellest tulenevalt suureneb ka mõlema vanema sisemine motiveeritus oma lapsega kontaktis olemiseks, temaga tegelemiseks ning tema arengu toetamiseks.

Tänaseks juba paljukuuldud näited väikelaste emade lapsi -ja ennastunustavast interneti- ja jututubade sõltuvusest kõnelevad tegelikult vajadusest leida kedagi, kellega saaks rääkida pärisasjadest ja kogeda seeläbi emotsionaalset lähedust. Mitterahuldava paarisuhte tõttu ollakse emotsionaalselt eemal ja kättesaamatu ka oma lapsele.

Samas lükkab täpselt sama alge ja vajadus läheduse järele ka mehi, isasid jututube ja täiskasvanute saite külastama, kuna rahuldama on jäänud nende vajadus tegeliku läheduse järele, mis kõnetaks neid kui mehi sügavamal füüsilisel tasandil koos tundetasandiga. Oma peresuhetes, suhtes oma laste emaga ei pruugi nad seda enam kogeda ega ka küsida osata.

Isiklik vastutus ja pettumustunded läheduse puudumise pärast on aga iseenda jaoks kergem ja turvalisem teise osapoole peale üle kanda. Seeläbi on lapsed ilma mõlema lapsevanema tegelikust emotsionaalsest kohalolust ning kättesaadavusest.

Aasta isa 2010 Urmas Kruuse peres on kuus last.

Seeläbi väheneb ka nende laste võimekus ehitada tulevikus ise üles hästitoimivaid inimsuhteid ja lähedust.

Jälgides neutraalses kauguses isa ja ema omavahelist koostoimimist mudeldab laps iseenda elu ja tuleviku tarvis kõige olulisemaid toimetulekuoskusi. Nendeks on oskused võtta vastutust oma osa eest inimsuhetes; suutlikkus hoolida inimestest enda ümber; motiveeritus pühendumiseks ja pereliikmete vahelise armastuse väljaelamiseks ning toetamiseks; oskused raskuste, konfliktide ja erimeelsustega korral tulla toime ka iseenda tunnetega ning jääda emotsionaalselt kohale.

Isa ja ema vahelist konstruktiivset suhtlusstiili jälgides omandab laps teadmised ja väärtusbaasi, et iga inimene on väärtuslik koos oma isikliku maailmatajuga, ning oskuseid kuidas jääda ka eriarvamuste korral teineteise suhtes siiski lugupidavale positsioonile ning leida peresiseselt kõiki osapooli rahuldavaid parimaid võimalikke lahendusi, võttes arvesse ja austades iga pereliikme isiklikke vajadusi.

Rahuldustpakkuv ehk õnnelik abielusuhe, paarisuhe kaasade vahel on nurgakiviks perekonna piisavalt heal tasemel funktsioneerimisele, mis otseselt või mitteotseselt hõlbustab hästitoimivat vanemlust, toetades positiivselt laste omavahelisi suhteid pereringis ning arendades toimetulevaid ja kohanemisvõimelisi lapsi. Ja siin on mehe ja isa roll ning koht perekonnas ning motiveeritus olla piisavalt hea isa ja partner võrreldamatu tähtsuse ja tähendusega.

Kolme tütre isa ja 9 lapselapse vanaisa Heinz Valk valiti aasta isaks 2009. aastal.

Missugune on Teie praktika - kui palju Te neid omadusi, mis teevad isast isa, päriselus näete?

Minu juurde nõustamisruumi jõuavad isad, kes on segaduses nii isarollis olles, kui ka rahulolematud oma paarisuhtes. Meeste, isade eneste sõnul puuduvad neil sageli isiklikud kogemused kvaliteetsete suhete ülesehitamisest ja isegi ettekujutus nende toimimapaneku võimalustest oma pere ringis. Sageli puudub neil eneste sõnul ka kogemus füüsilisest hellusest ja lähedusest oma vanematega. Selline kirjeldus on üsna valdav – «Ma ei tea, mul puudub kogemus! Kuidas ma saan seda isana jagada oma lastele?»

Niisiis jõuab minu juurde neid, piltlikult öeldes järgmise ringi lapsi, kes tänaste lapsevanematena kordavad oma vanemate ja vanavanemate käitumismustreid ja kogevad teatavat abitust rahuldustpakkuvate lähisuhete ülesehitamisel.

Usun siiski, et kindlasti pidi neil tänastel isadel olema minevikus ka positiivseid ja toetavaid kogemusi, toetavaid isikuid, kellele ja millele toetuvalt need mehed ongi hakanud mõistma ka väljendama oma vajadust muutuste järele pereelus ja paarisuhtes ning hakanud ka kirjeldama seda, kuhu nad sooviksid välja jõuda. Sellest kasvab välja vajadus ja arusaamine muutuste järele iseendas, mis kõneleb aga juba inimeseks ja isaks olemise kvaliteedist.

Mehed, tõsi küll, ei kirjelda oma olukorda tavaliselt kui läheduse puudumist. Küll aga öeldakse ausalt välja, et nende vajadused mehena ei saa selles suhtes rahuldatud. Olulise vajadusena tuuakse sageli esile vajadus omada mehena ja isana oma perekonnas ning paarisuhtes piisavalt respekti. Väljendatakse ka igatsust saada oma lapsele paremaks isaks ja mitte korrata oma isa käitumismustrit, seda kogu austuse juures oma isade vastu.

Naised kirjeldavad olukorda enam selliselt, et seda võiks üldistavalt nimetada emotsionaalse läheduse puudumiseks paarisuhtes. Huvitav, ehkki minu jaoks ka ootuspärane, on see, et niipea, kui paar hakkab pöörama enam tähelepanu omavahelisele suhtlusstiilile ja läheduse teadlikule taastekitamisele, hakkab paranema ka nendevahelise intiimelu kvaliteet, misläbi saavad mõlemad osapooled enam õnnelikkusetunnet nii kaasadena kui lapsevanematena. Seevastu konfliktsus paarisuhtes libiseb peres kuidagi sujuvalt üle ka vanemlikesse suhetesse lastega, samuti laste omavahelisse suhtlusstiili, mis taas mõjub justnimelt isadele tugevate väliste ärritajatena, emadele aga kui turvatunde vähendajana pere-ja paarisuhtes, kahandades seeläbi soovi jagada oma mehega seksuaalset intiimsust.

Kui isa ja ema vaheline lähisuhe on puudulik, siis on lastel keerulisem olla laste omavahelises allsüsteemis, laps kogeb paratamatult isa ja ema omavahelisi pingeid, tundes kohustust võtta vastutust oma vanemate heaolu eest. Lapsed teevad seda alateadlikult. Olles aga kaasa kistud vanemavahelisse pingetesse ja tülidesse hakkavad lapsed sageli tundma iseendas lojaalsuskonflikti. Armastavad ja vajavad nad ju tegelikult võrdselt mõlemat vanemat. Isade kohaolu, isakuvand on lapse jaoks iseenda identiteedi määratlemisel ülioluline.

Eesti Ema monumendi idee autor ja 3 lapse isa Hans Sissas valiti aasta isaks 2008. aastal.

Nõustamisruumis kohtun armastavate ja hoolivate isadega, kes, täna oma peret ja suhteid üles ehitamas, teevad seda siiski teadvustamatult mineviku kogemustest mõjutatuna ning oma lapsepõlve ja -vanemate lugu korrates. Pean oma ülesandeks toetada neid nende lugude teadvustamisel ja uurimisel.

Kui mõelda Eesti isadele, siis missuguseid probleeme olete täheldanud? Milliseid vigu olete näinud, mida isad oma peredega teevad ja millest on need tingitud?

Tööasjade ja pingete tõttu kipub isadel kodu kõrvale jääma, üles kerkivad süütunded, eneseväärikusega seotud küsimused. See on meestele hästi omane, et pingete tõttu ja süütunnetest lähtuvalt võib suureneda agressioon, see on seotud emotsionaalsete kaitsetega, sellega, kuidas me oleme õppinud jääma ellu traumaatilistes ja emotsionaalselt keerulistes olukordades, kus on valdavalt ainult kaks võimalust ka «võidelda» või «põgeneda». Kõige keerulisem on jääda kohale ja rääkida asjadest avatult. Sest me ei ole seda mudelit eelnevalt oma vanemate juures näinud. See on teistsugune ja esialgu võib-olla isegi võõrastama panev viis asjade käsitlemiseks.

Siinkohas tasub pereprobleemide või perepingete olemasolu korral lapsevanematena olla tähelepanelikud just nende laste suhtes, kes käituvad väliselt nagu musterlapsed, kellele ei ole ka kodus midagi olulist ette heita. Suure tõenäosusega on tegemist lastega, kes püüavad oma vanemaid mitte kurvastada, võttes sellisel määral vastutust oma vanemate tunnete ja heaolu eest, et püüavad neid enam mitte oma tunnete ega probleemidega koormata, püüdes ka ise neist vaikselt eemalduda ja oma tunded olematuks mõelda.

Esialgsel vaatlusel võib tunduda, et väga lihtne on isadel müüa iseendale maha terve rida õigustusi, miks on asjad tema perekonnas just sellised nagu nad hetkel on - raha on vähe, pere vajadused on alati suuremad kui pere sissetulek jne. See on ka juba traditsiooniliselt ja ajalooliselt niimoodi välja kujunenud, et eriti kui ema on lastega kodus, siis võtavadki isad enda kanda kõrgendatud vastutuse pere materiaalse toimetuleku eest. Sellele järgneb aga kõrgenenud emotsionaalne pigne ja tööstress ning samas on ka mille varju põgeneda nende eest, kes ka kodus lähedust, kontakti ja kohalolu küsima hakkavad. Ja välismaal töötades on võimalik ka oma peret veel palju edukamalt toetada, säilitades sellisel üldsuse poolt tunnustatud moel meeste ja isadena oma väärikuse...

Aasta isa 2007 tiitli pälvis näitleja ja lavastaja, 6 lapse isa Lembit Peterson.

Tegelikult aga suureneb seetõttu mehe konflikt iseendaga ja ta hakkab üha enam tundma, kuidas tema pereelu ei paku talle enam ei rahuolu ega eduelamust. Ootused ja vajadused kaasade vahel hakkavad põrkuma. Ja ka mees ise ei ole enam oma eluga rahul ega õnnelik. Kõik vajavad temalt midagi, aga kus on see koht, kus mees ennast emotsionaalselt täida ja pingeid maha laadida saaks?

Tänane tegelikkus pereeludes hakkab aga hoopis ühte teistsugust aga pereelu terviklikkuse suhtes sugugi mitte konstruktiivsemat pilti või mudelit välja näitama. Küll mitte veel igas peres, kuid üha enam jõuab nõustajate juurde emotsionaalses madalseisus ja ülepingetes naisi järgmise perereaalsusega – isal on küll käed töid-tegemisi täis, koju jõutakse ainult öötundideks, aga tema sissetulek kulub ikkagi ka suuremalt jaoks ainult tema enda vajaduste katmiseks ära, kuna hobid ja esinduskulud nõuavad oma osa. Naine seevastu peab aga väikelapse emana pingutama, et oma säästudest ja vanemapalgast perele söögi laua peale ja lastele riided selga saaks. Ühisest perepuhkusest aga ei ole mõtet unistadagi, kuna naise sissetulek ei võimalda nii palju, et oma reisikulud ise kaetud saaks. Suure tõenäosusega ei ole sellistel puhkudel mõtet unistada ka ühiselt jagatud meeldivatest emotsionaalsetest kogemustest, rääkimata mõlemale osapoolele rahuldustpakkuvast jätkuvast intiimsusest.

Selline reaalsus põhineb sageli kokkuleppeliselt mõlema osapoole finantsilise iseseisvuse ideel, mis enne laste sündi võis vägagi mehe ja naise omavahelist suhet, väärikust ja tasakaalu toetada.

Selles kohas pere arengus, kus nüüd peaks ühinema ühe osapoole MINA teise osapoole MINAGA, et luua nende ümber ühine MEIE, jääb see MEIE üles ehitamata. Suures osas on see ka pereisa vastutada, kuna tema hoiab oma elukorralduses ikka veel elustiili, nagu ta ei oleks veel isaks saanudki. Tangot tantsitakse ikka kahekesi...

3 lapse isa Mehis Viru valiti aasta isaks 2006. aastal.

Eestis on palju üksikvanematega peresid, mis reeglina tähendab, et lapsi kasvatab ema. Mida tähendab lapse jaoks isata kasvamine või see, et isa on kuskil kaugel? Kuidas mõjutab see lapse arengut ja edasist elu?

Eestis on tõesti ainult emaga kasvavate laste arv Euroopa kõrgeim, aga ka ainult isaga kasvavate laste osakaal suurem Euroopas keskmiselt.

Niisiis tuleks tegelikult vaadata objektiivsuse eesmärgil seda teemat mõlemast aspektist – mis juhtub peres, et lapse ema ja isa kaotavad omavahelise suhte ja hakkavad teineteisest eemalduma? Mis juhtub isaga ja lapsega ja perega tervikuna, kui isa lahkub, aga ka seda, mis juhtub nendega siis, kui ema lahkub?

Tulemaks toime konfliktiga iseendas, võivad lapsed hakata pooli valima, püüdes ühte vanemat teise vastu kaitsema hakata. Seeläbi kaotavad lapsed oma muretu ja turvalise lapsepõlve ja hakkavad kandma vastutust mitte ainult vanemate heaolu eest, vaid võivad sattuda emotsionaalselt (valusamate juhtumite korral ka füüsiliselt) ühe lapsevanema koha peale teise lapsevanema kõrvale. Teineteise suhtes vaenulikud lapsevanemad toetavad lapse lojaalsuskonflikti võimendumist, aidates lapse maailmapildis asetada teise lapsevanema piltlikult öeldes kõverpeeglisse, peegeldades sellesse iseenda kibestumist ja teisi negatiivseid tundeid.

Emaga ja ilma isata (või ebapiisavas laps-isa lähisuhtes) üleskasvanud laps võib kaotada piirid meessoo suhtes ja olla alateadlikult valmis isa asendajana lubama enda lähedale mehi ilma kriitilise valikuta. Samuti võivad lapsed kanda edaspidi oma isiklikku ellu oma ema emotsionaalset kibestumist kogu maailma meessoo suhtes.

Mõnikord on vaja siiski perel aidata liikuda võimalikult hea lahutuse suunas, kus lapsed saaksid kõige vähem kahjustatud.

Piisava avatuse ja vastastikkuse respekti korral on võimalik jääda teineteist toetavateks lapsi hoidvateks lapsevanemateks ka lahkumineku korral. Siinjuures peab aga eriliselt püüdlema ühelt poolt reaktiivsuse vähendamise suunas, teisalt ka turvetunde tagamise eesmärgil selgete piiride, samuti konkreetsete kokkulepete (sh lastele mõeldud elatisraha küsimused ning jagatud vanemlik vastutus laste igapäevase toimetuleku eest) ning nendest kinnipidamise suunas.

Piisava avatuse korral suudetakse ka üksinda lapsi kasvatades võimaldada oma lastele täisväärtuslik elu ja areng ning adekvaatne ligipääs lapse oma tunnetele, mis aitavad teda terviklikuks inimeseks kujunemisel.

Aasta isa 2005 Jaan Sild perega.

Samas, hea isa ei unusta oma lapsi ka keeruliste elumuutuste korral, hoolitsedes jätkuvalt nende vajaduste, sh ka emotsionaalsete vajaduste eest, toetades raskuste korral ka nende ema, kui oma laste esmast hoidjat, tagades seeläbi oma lastele suurema turvatunde. Selline südamehoiak räägib valmisolekust asetada lapse huvid esikohale. Ka selliseid isasid leidub tänases Eestis.

Kuna Te tegelete raseduskriisiga, siis küsin, milline on tulevase isa roll raseduskriisi ajal? Kuidas saavad nad selle perioodiga hakkama?

Lapseootuse -ja sünnitisjärgne periood võib kujuneda pereelus üheks kõige haavatavamaid perioodiks üldse ja tagasilöögid sel eluperioodil ei jäta ka isasid puutumata.

Samas kriisid, mida ei läbita, vaid millesse jäädakse kinni, tekitavad emotsionaalset eraldumist ja võõrandumist vanemate vahel. Mõnes mõttes võivad mehed kogeda raseduskriisi isegi valusamalt kui naised, kuna neil puuduvad oskused oma raskete tunnete käsitlemiseks ja üldiselt omaksvõetud arusaamad nagu ei lubaks meestel selle protsessiga sellisel määral samastuda ega ka kaotuste korral oma tunnetele otsa vaadata. Siinkohas ei ole harv nähtus, et meestes tekibki raseduskriisi olukordadega seoses tunnete sügavkülmutus – nad tunnevad survet ennast oma tunnetest n-ö lahti ühendamiseks ja näo tegemiseks, et nende tunded petavad neid.

Ühiskondlikul tasandil oleme ikka veel harjunud kogu seda protsessi pigem naise ja emaga seostama, kuhu meestel ei oleks nagu asja ja kust mehed oleks nagu ka ajalooliselt eemale tõrjutud. Tegelikult ei ole see täis tõde ajaloolisest reaalsusest raseduse ja perekonna toimise kohta, kuna teatud laadi elukorralduste puhul on olnud ka meeste ülesanne sünnitust vastu võtta, nabanöör läbi lõigata ja oma naisele ja vastsündinule esmaseks hooldajaks olla. Ajalooliselt on olnud ka ühiskondi, kus tulevased isad rituaalselt oma naise sünnitusvalusid ehkki emotsionaalselt, kuid siiski oma keha tasandil kogeda ja kanda püüdsid. Ja ka täna on peresünnitused juba normiks muutumas, ehkki raseduse normaalse kulgemise või ka tagasilöökide korras emotsioonide jagamine pere ja paarsuhte parema toimetuleku eesmärgil on nii mõneski peres veel uudne viis.

Aga piisavalt hea isa püüab säilitada peresisest avatust ning julgeb oma raskuseid ka välja öelda ning neid oma kõige lähema inimesega, kelleks on valdavalt tema lapse või laste ema ka käsitleda. Vajadusel on isa valmis pöörduma välise abi järele, tunnistades, et mitte ainult naine «ei vaja kordategemist», vaid ka temas endas on tundeid, mis vajavad läbitöötamist. Piisavalt hea isa mõistab, et teadlikult ja üheskoos läbitud kriisid pereelus juhivad pereliikmeid veelgi suurema vastastikkuse läheduse suunas.

Tagasi üles