Kui Oskar Luts alles noor veel oli…

«Kuule, Luts, tahad, ma ostan sulle saia?» uurib Silbe (Pääru Oja) Lutsult (Roland Laos) lavastuses «Kevadine Luts». Foto: Eesti Draamateater

Uku Uusbergi südamlikule naivismile rajatud lavastus muudab «Kevadise Lutsu» koduselt hingelähedaseks.

Andrus Kivirähk kirjutas oma näidendi «Kevadine Luts» žanriks «pildikesed kahes vaatuses» – see tähistab Lutsu-truudust, on ju 100 aastat tagasi ilmunud «Kevade»  pildikesed koolipõlvest. Kivirähk on komponeerinud lavateksti hajusa, nostalgilise kollaažina Oskar Lutsu teostest, eelkõige mälestustest. Lutsu loomelaadi respekteerimises peitub nii näidendi võlu kui nõrkus: «suvalisi pildikesi» lutsukividena mälujärve pillutades ei kanna Kivirähk hoolt lavateksti dramaatilise pingestatuse eest, vaid seirab mõtliku melanhooliaga lutsu jälge vees.

Uku Uusbergi südamlikule naivismile rajatud lavastus muudab «Kevadise Lutsu» koduselt hingelähedaseks, ehkki näidendi puudusi päriselt ei ületa. Esimene vaatus, kus teljeks Oskari lapsepõlv, on köitvam ja terviklikum, teatriõhtu teine pool hakkaks nagu tasahaaval maha käima. Mis ka loogiline: kui alatihti näib memuaarides lapseiga see tüütuim osa, millest tahaks end rutem välja lugeda, siis Lutsul on just lapse- ja koolipõlve mälestused erksad ja tundlikud.