Kirjanik ja tõlkija Kalle Kurg kirjutab, et sotsiaalsed suhtlusvõrgustikud on tehniliselt, vormiliselt ja ka sisuliselt niivõrd edasi arenenud, et võiks luua sellise suhtluskeskkonna, mis vähendaks tavakodanike ja poliitikute omavahelist võõrastamist.
Kui kodanikud valivad teisi kodanikke end esindama, ei vali nad lihtsalt isikuid ega parteisid, vaid pigem poliitikat, mis vastab nende vajadustele. Ja seejuures teavad nad oma vajadustest rohkem kui poliitikast. Kas ei ole nii, et üldjuhul puudub kodanikul täpne teadmine parteide programmidest ja suhtumisi määrab paljus see, mismoodi näevad asju temaga seotud inimesed? Kas ei ole nii, et suhtumine poliitikutesse ja parteidesse ei põhine pelgalt faktide teadmisel, vaid selle määravad paljus müüdid, kuulujutud, meeleolud, kobarateks koonduvad arvamused?