Saarts: poliitikas on kosmeetiliste muudatuste aeg nüüd lõppenud

Tõnis Saarts

FOTO: Peeter Langovits

Politoloog Tõnis Saarts leiab, et täna avaldatud «Harta12» on üsna selgelt praegust olukorda sedastava tekstiga ning ilmselt ei õnnestu poliitikutel avalikkuse häält kosmeetiliste seadusmuudatustega nüüd enam vaigistada.

«Inimestel, kes põhimõtteliselt toetavad avatud ühiskonna ja moodsa demokraatia väärtusi, on väga keeruline selle tekstiga mitte nõustuda. Võib vaielda ettepanekutes sisalduvate detailide üle, aga põhisõnumi kohta ei saa sedapuhku öelda, nagu oleks see demokraatiavastane, ekstremistlik, vasakpoolne - nagu seni on võimupoliitikud sedasorti väljastumisi sildistanud» arvas Saarts.

Ettepanekutest enamikust on tema sõnul varem või hiljem avalikus debatis juba juttu olnud, nii et päris uued need pole, küll aga harta tekstis kompaktselt ja üsna jõuliselt välja toodud.

«Ma ei ole kindel, et poliitilises eliidis hakatakse neid kõiki arutama, ilmselt see toimub järk-järguliselt. Aga poliitiline kriis on nii kaugele arenenud, et kui mõningas erakonnas varem kaaluti, et teeme rahastamissüsteemi ja erakonnaseadusse väikseid kosmeetilisi muudatusi, et avalikkus maha rahustada, siis nüüd on nende pisimuudatuste aeg lõppenud ja tuleb tõsisemaid ja suuremaid samme astuda,» leidis Saarts.

Viiest hartas esitatud ettepanekust pidas Saarts kõige olulisemaks rahastamise läbipaistvamaks muutmise ja ka erakondliku konkurentsi avamise soovi. «Ma ei ole küll selle ettepaneku toetaja, et peaks langetama erakonna asutamiseks vajaliku 1000 liikme nõuet – ma arvan, et kui keegi tahab luua erakonda ja sel on mingisugunegi toetus ühiskonnas, pole tuhat liiget kokku saada suur probleem,» sõnas ta. «Me teame, et ühelgi uustulnukal meie poliitmaastikul pole 1000-liikme nõue seni tõsiseks takistuseks osutunud.»

«Tegelik probleem on ikkagi rahastamises. See rahastamisseadus, mis hakkas kehtima 2004. aastal ja jagas sisuliselt raha ainult riigikogus olevatele erakondadele, oli tegelikult see verstapost, millega piirati väga tugevalt avatud erakondlikku konkurentsi ja algas progresseeruv kartellistumine. Nii et ma pean rahastamisreeglite ja selleläbi parteikonkurentsi avatumaks muutmist palju olulisemaks kui 1000-liikme nõudest loobumist või teisi ettepanekud erakonnaseaduse muutmiseks» rõhutas Saarts.

Ehkki ka valimissüsteemi üle võib diskuteerida, ei pidanud Saarts siin radikaalseid ümberkorraldusi vajalikuks. «Kindlasti võib arutleda, kui avatud võiksid valimisnimekirjad olla, kui palju valija hääl loeb. Ka ettepanekud valimiskünnise langetamise osas on jätkuvalt laual.»

Rahvaalgatuse ettepanekus nägi Saarts nii plusse kui miinuseid. «Saan aru, et siin mõeldakse referendumite korralamist või seaduseelnõude algatamist rahvaalgatuse korras. Läti kogemus näitas, et väga lihtne referendumite  algatamise süsteem võib viia selleni, et neid hakkab olema liiga palju, ühiskond väsib ning demokraatliku dialoogi edendamise asemel hakkab toimuma vastandumine ja teatud gruppide erihuvide edendamine. Teisalt aga on Eestis olnud üsna vähe referendumeid ja karta, et teatavate otsedemokraatia mehhanismide sisseviimine meie demokraatia kvaliteeti rikuks, pole kindlasti alust. Pigem vastupidi,» tõdes ta.

Harta tuleviku kohta arvas Saarts, et päriselt ignoreerida poliitiline eliit seda ei saa. «Vähemalt senini on võetud kurss, et harta autoreid ja selle allkirjastanud inimesi ei ole hakatud avalikult häbimärgistama. Ilmselt polekski vasturünnakule minek praegu mõistlik strateegia, sest see valaks õli tulle ja eskaleeriks pingelist olukorda veelgi. Loodetavasti on ka võimuerakonnad aru saanud, et sildistamise asemel tuleks pigem dialoogi pidada,» leidis ta.

Tagasi üles