Maavanem: kodus surnud vanur ei saanud õiget teenust

Uwe Gnadenteich
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellises korteris suri paar päeva pärast haiglast kojusaatmist 76-aastane liikumisvõimetu naisterahvas.
Sellises korteris suri paar päeva pärast haiglast kojusaatmist 76-aastane liikumisvõimetu naisterahvas. Foto: Mihkel Maripuu

Harju maavanem Värner Lootsmann lõpetas järelevalvemenetluse seoses sotsiaalabi vajanud eaka naise üksijätmisega Põhja-Tallinna linnaosas ning esitas linnavalitsusele ettepanekud sotsiaalabi kvaliteedi parandamiseks.


Maavanema hinnangul leidis kinnitust, et perioodil tänavu veebruari lõpus ja märtsi alguses jäi Põhja-Tallinnas elanud vanainimene ilma temale vajalikust sotsiaalteenusest, milleks kõige sobivam olnuks ööpäevaringne hooldus üldtüüpi hooldekodus.

Tegemist oli juhusega, kus haigla toimetas 76-aastase vanadaami tema koju ning kellelegi sellest teada ei andnud. Selleks ajaks, kui naabrite kutsutud abi kohale jõudis, oli mitmeks päevaks üksi jäetud liikumisvõimetu vanainimene juba surnud.

Seetõttu esitas Harju maavanem järelevalvemenetluse lõppaktis Tallinna linnale ettepanekud haigla ja eestkosteasutuse vahelise kommunikatsiooni parandamiseks ning soovituse, et järgmisel päeval peale patsiendi haiglast kojusaabumist peab sotsiaalhoolekande osakond võtma ühendust patsiendi kontaktisikuga ja vajadusel patsienti tema kodus külastama.

Selle kohta tuleb vormistada kodukülastusakt ning patsiendilt, kes ei soovi sotsiaalteenust, tuleb võtta allkiri kinnitusele, et ta abi ei soovi. Samuti soovitab maavanem töötada välja üksi elava ja kõrvalabi vajava patsiendi kojutoimetamiseks tööjuhend, kus sätestatakse patsiendi raviarsti, osakonna õe, hooldaja ja patsienti kojutoimetava isiku kohustused.

«Vaatamata Tallinna linna seisukohale leian, et sotsiaaltöötajate ülesanne on veenduda abi vajavate isikute heaolus ja toimetuleku võimekuses. Mittetoimiv kommunikatsioon ja usk, et lähedased aitavad, ei tähenda, et tegelikku olukorda ei peaks kontrollima ja hindama. Niisugune juhtum ei tohi enam korduda. Piir elu ja surma vahel võib olla teinekord äärmiselt habras, seda peaksid sotsiaaltöötajad oma töös alati meeles pidama,» ütles Lootsmann.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles