On kahetsusväärne, et vaatamata Eesti omavalitsuste korraldamise korduvale käsitlemisele eri töörühmades ja foorumitel, on asjaosalised jäänud kõnelema kurtidele kõrvadele. Räägitakse justkui eesti keeles, aga keskvõimu esindajatele suunatud jutt tundub jäävat neile sama arusaamatuks nagu hiina keel. Kõik osapooled tunnistavad probleeme, aga omavalitsuste pakutud lahendusi ignoreeritakse.
Erinevalt regionaalminister Siim Kiislerist ei pea ma reformi nime kandvate ümberkorralduste põhiküsimuseks administratiivsete üksuste suurust ega ka mitte seda, kas meil selle tulemusena on lõpuks Eestis 150 või 15 omavalitsust. Mulle on põhiküsimus: mis on meie regionaalpoliitika eesmärk? Omavalitsuste arvu vähendamine saab olla vahend, mitte eesmärk, ja see ei too automaatselt lahendusi.