Eesti ajalookogemuse eksport vajab senisega võrreldes uusi narratiive ja põhjalikku lahtimõtestamist meie pehme julgeoleku tagamise osana.
Tellijale
Meelis Niinepuu: jutustagem lugusid, mitte arve!
/nginx/o/2018/03/21/7707273t1h60a7.jpg)
24. november 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõni aasta tagasi uuris üks Rootsi instituut 15–20-aastaste Rootsi noorte teadmisi naaberriikide kohta. 90 protsenti Rootsi noortest polnud kunagi kuulnud sõna Gulag (95 protsenti teadis Auschwitzi). 40 protsenti arvas, et kommunism on kaasa aidanud heaolu suurenemisele maailmas, ja umbes sama palju uskus, et kommunismiohvreid on üle maailma alla miljoni. 82 protsenti ei näinud Valgevene riigikorras diktatuuri.
Peaaegu mitte keegi ei teadnud, millise võõrriigi pealinn asub Stockholmile kõige lähemal. Pakuti Oslot ja Helsingit. Õige vastus on Tallinn. Paljudel meist on selliseid tulemusi raske uskuda. Oleme ennast juba aastaid pidanud taas Euroopasse kuuluvaks. Veel enam, peame end isegi rohkem Skandinaavia kui Ida-Euroopa riigiks.