Juhtkiri: võrdõiguslikkus miniformaadis

Hale hakkab, kui Norra riik peab Eesti riigile andma 700 000 eurot diskrimineerimisvastase õiguskaitse tõhustamiseks. Norral on küll rohkem raha, ent eks meiegi esialgu vaid soolise võrdõiguslikkuse, kuid nüüd juba ka võrdse kohtlemise volinik alustas tööd 2005. aastal. Kuid nagu oma loomispäevil, on see nüüdki miniatuurne institutsioon, seda nii suuruse kui mõju poolest – seal on volinik ja tema nõunik. Ülesandeid on juurde tulnud, aga inimesi mitte ning kuigi norrakatelt põhilise rahastamise saava projekti raames kavatsetakse sinna ka töötajaid juurde palgata, on see siiski vaid projekt – see saab varsti otsa.

Õiguskantsleri kantseleis on 49 ametikohta – keegi ei arva, et piisaks õiguskantslerist ja nõunikust. Presidendi kantselei palgal on 65 inimest – ei eeldata, et president saaks hakkama ühe nõuniku ja sekretäriga ning tema abikaasa peaks pidama aedniku, koka ja perenaise ametit. Riigikontrollis on lisaks kontrolörile veel 93 töötajat – riigikontrolörilt ei oodata, et ta teeks oma töö ära kahe audiitoriga.

Nende näidete mõte pole osatada. Neil kolmel institutsioonil on midagi, mida võrdõiguslikkuse volinikul ei ole: autoriteet ja usaldusväärsus avalikkuse silmis. Muidugi oleks absurdne tahta võrdõiguslikkuse volinikule «kohe hommepäev» poolesajast töötajast koosnevat meeskonda. Ometi näitab see mitu aastat järjest kiratsenud kontor, et voliniku institutsioonil pole autoriteeti isegi oma looja – riigi – silmis. Seda ei peeta poliitilisel tasandil, kus kujuneb eelarve ja tehakse valikud, lihtsalt tähtsaks.